Meloodiline hommikumuusika

Ei, jummala närvi ajas!!!
Mismõttes sa tuled ja teed seda põrgu lärmi mu akna taga?!
Mis mõttes te tulete ja teete sellist madinat mu akna taga, et mu voodi väriseb?!
Mis kuramuse õigusega te tulete ja ajate mind enne üheksat ülesse?!?!
Mida hekki siin toimub, et ma isegi ei kuula muusikat siis kui selle täiega põhja keeran!?!?
Arggghhh!!!


Ehk meil tehakse majale uut fassaadi.

.

Ma vahtisin seda linki reaalselt pool tundi ja mitte midagi ei tulnud pähe, et kirjutada.
Ka see on seepärast, et ma ise ka ei saa täpselt aru, mis paganama etapp nüüd mu elus on ja kuhu see edasi viib või asi on lihtlabaselt selles et kell on 2:45.

Igatahes märtsiks load ja suveks Hawaii'le.
Mitte vähe suur tükk, mida järada, aga who knows, äkki saangi hakkama!?

M

39ja4

Retuusid, suvaline topp, pikk lotendav kampsun/kardigan, lahmakas sall, suured karvased käpikud, sassis juuksed, eilne meik, rippuvad valged juhtmed, gigantsed kõrvarõngad, kõige üle naerev ja poolkoomas ringi patseeriv kalkar - tere! see olen mina!

39ja4
Minu aktiivse töö/koolijm aeg ja minu mesimagusad unetunnid.
Tasakaalust pole mitte haisugi.
Jobu tunne on
ja eks ma olengi jobu,
sest ainult jobud kirjutavad kell 6:58 oma blogi,
ilma et nad oleks veel magama läinud...

Olen elupõletaja. Ei, ma põletan iseend, et elult kõike saada,
sest
I don't want anything in particular out of life...I want it all!

Peace niggas ja SAJAGA F U all,
kes oma mugavusetsooni armastades,
ainult vinguvad ja ägisevad,
ise viitsimata midagi teha ja sellega
teiste inimeste närve ja aega söövad!
Nagu TÄIEGA F U!!!

M

Veel üks öö

Sul on õigus:
öösiti me reedame kõik,
enne kui vajume unne.

Süda reedab salasoove,
päeval on nad varjus,
sügaval.

Mõistus reedab mälestusi,
me elame neid uuesti läbi,
tundes kõike.

Hing reedab emotsioone,
järsku ei oska me enam näidelda,
seda iseendale.

Keha reedab nõrkust,
tugevus saab otsa,
haledalt.

Vaim reedab hirmu,
me kardame iseenese pärast,
peale lõppu.

Me ise reedame endeid,
sest öös on asju,
pimedaid.

Üksi?

Just siin samas ja praegu algas minu komatoosihooaeg, kus ma vedelen tunde üksi oma voodis küünlavalguse käes, kuulan dubstepi joon teed ja maiustan, naudin seda haiglast OM ja ZEN ja NIRVANA staadiumit ja lihtsalt eksisteerin...

Ainuke vahe on see, et iga aasta olen ma kedagi meeletult igatsenud.
Nii meeletult, et valus on olnud.
Ja vahe on ka selles, et see talv ma olengi üksi.
Üksi oma komatoosis...
...igatsedes armastust.

Valus on.

Töö ja kool.

Ma tunnen, et minult on röövitud võimalus kedagi armastama õppida.

M