Öö vaikus.

Lillelised tennised viskasin esiku nurka, pakkisin oma koti lahti ja maandusin oma voodisse.
Pisike, pime ja soe hipinurgake on mu voodi.
Siin on puhtad linad ja karge hommikulõhn.
Siia patjadesse on nutetud mu koju ja kalleimate igatsuse pisarad.
Siin teki all on peetud tunnipikkuseid kõnesid, kus vaikselt teki sisse on itsitatud.
Siin teki peal lamades oleme me lakke vahtinud ja kummikommidega maiustanud.
Siin voodis sai selgeks õpitud kõik vajalik nii mul kui Relikal.
Siin voodis on kaks pisikest- Lauri ja Carmen, kes mind alati koju igatsevad.
Carmen on juba suureks saanud, juba oskab voodis püsida ja ei kukugi voodi alla öö jooksul.
Siin voodis on kõik homse päeva plaanid kokku nuputatud.
Siin linade vahel olen tunde 9gagis istunud.
Siin magades olen ma näinud kõige hämmastavamaid unesid.
Siia voodisse olen kukkunud rampväsinult kordi ja kordi.
Siin on vaikne, rahulik, hea.


M.