Ma pidingi end seekord kaua koguma...
Peale seda krahhi, mis tuli ei kuskilt ja pani kõik nii kokku jooksma, et süda jäi vaevu põksuma ja läks ka ei kuhugi, hävitas mu oskuse rääkida seda, mis on.
Vahepeal olid hommikusöök, magamine, uksevõtmed, uue koogi retsept, õigusnormide liigitus ja muud säärased lihtsakoelised asjad nende hingelisest seisukohast. Aga see mis on päriselt, see oli pausil.
Ei mitte midagi erilist, lihtsalt seisak. Ei mingit märkimisväärset emotsionaalset affekti, lihtsalt määratlematus. Ei ühtegi draamat, lihtsalt soov olla omaette.
Ma ei ole mitte kunagi olnud selle poolt, et inimene peab asju endas hoidma.
Jah, ma usun, et tasameelsus ja vaikimine on kuskilt otsast voorused, aga mis kuramuse voorus on see, mis sind ennast seest nii kangesti õõnestab. Voorus... kas selle kasulikkust tunnistatakse ainult tema hea olemuse tõttu teiste inimeste suhtes? Selle mõõdupuuga, et inimesed arvavad siis sinust paremini? Voorused on inimestele lugupidamise ostmiseks. Aga kes tänapäeva ühiskonnas enam üldse kellestki lugu peab? Emast ja isast jah, ehk, võib-olla. Kaugemad eeskujud...lollus. Ja kui arvestada fakti, et kõigil on sinust niikuinii sajaga savi (no va, kui kritiseerida saab), siis kelle ees eputamiseks sa nende voorustega ilus üritad olla.
Ja nüüd ma hoian seda vaikimise voorust, aga teisel põhjusel.
Põhjusel, et vahel on lihtsalt nii palju lihtsam vait olla kui rääkida.
Rääkimine tõmbab alasti, muudab nõrgaks.
Ja nüüd ma hoian asju endas.
Ja nii ongi.
M
