Vaikus muusikas.

Tahaks nutta ja samas ei tahaks ka.
Kahtlane on olla ja samas on hea.
Kõik on segamini ja samas on ilus.

Teate küll seda tunnet, kus samas on kõik hästi, aga miskit nagu torgib ja ei leia asu.
Pean vist tunnistama, et ma olen lõpuks ära väsinud ja no ikka toredalt on kopp ees. Samas ei pane üldse imestama, et ma sellisesse punkti olen jõudnud. Kaks kooli ja töö ei ole naljategu ja muudkui peab ju ringi lippama. Ma lihtsalt enam ei jaksa sedasi hullu panna. Läheks siis kõik libedalt, aga ei... Kool, kus käin, tehakse kutsekaks ja arvatavasti peab kooli vahetama hakkama. Teine kool kus käin on ikka väga totakas-veidrate süsteemidega. Töö, mida ma teen on paras pain in the ass, sest mulle helistatakse vahel isegi südaööl teatega, et KOHE on vaja uuesti mingeid lennuliste teha jms.

Aga teate, ma tegelikult olen sellest üle, sest ma olen alati hakkama saanud ja saan see kord ka. Need materiaalsed kooli-töö asjad on tegelikult mitte üldse nii tõsiselt võetavad kui esmapilgul tundub. Ja kui jätakski ühe kooli pooleli või võtaks akadeemilise? Keda see peale minu mõjutab? Õige, mitte kui kedagi. Ja kui mina ise enam ei jaksa, siis ma ju teen endale head ja siis ongi ju see ok.
Aga ma ei taha pooleli jätta, sest mulle meeldib endale tõestada, et yes I can!
Kõik laheneb niikuinii. Nende asjade pärast põdemine on lihtsalt mõttetu tegelikkuses. Iga asi tuleb lõpuks ikkagi täpselt siis kui vaja.

Hoopis teine lugu on nende mittemateriaalsete südameasjadega.
Igatsusest selle järgi, et keegi kõrval oleks teen ma lollusi. Lasen latti madalamale. Lepin asjadega, mis mulle tegelikult vastumeelsed on. Mõtlen peas inimesi ilusamaks, kui nad tegelikult on. Lasen endale ligi, kuigi ei taha jne
Ja siis saan kaineks. Mitte alkoholist, aga sellest lollusest.
Ja siis on nukker, et ma endast tükikesi olen ära andnud ja endale haiget teinud, kuigi ma ju tegelikkuses teadsin, et ega see midagi head ei too. Ja siis on kass. Kohe päris mitu kassi.

Ma kohtasin noormeest, kes mitte ei pannud mu südant kiiremini põksuma, aga näitas kvaliteeti, mis võib olla suhtlemises. Viisakus, siirus, lõputu ausus, lugupidamine, hoolimine ja sügav soov teisest aru saada ja mis peamine - ta võtab kõike nii nagu on. Ma pole sekundiksi põdema millegi pärast ja tundnud et ta midagi minult ootaks - see on nii vabastav ja soe. Sellised inimesed on aarded.
Imelised aarded.
Ja sellised inimesed panevad mõistma, et seal siiski on see "prints valgel hobusel". Mõttetu on ennast tükikestena kinkida nendele, kelle oma tegelikult olla ei taha.

Ma tõusen ja säran.
Armun ja armastan.
Töötan ja võidan.
Sest ma suudan.

Teie M