Kas te pole märganud, et geeniusest idiootsuseni on kõigest paar millimeetrit ja vastupidi. Need tegelased, kes mingis asjas on kõige tublimad ja targemad tavaliselt sakivad sajaga nii mõneski teisest asjas. Näitena ma mäletan oma lapsepõlvest ühte poissi Haapsalust, kes teadis geograafiast vist kõike(!). Tal olid kõik riigid, nende linnad ja lipud peas. Tal olid isegi meeles milline krekaee millise euromündise taga igal riigil on. See ei olnud sugugi ainuke teemavaldkond, mida ta üdini tundis. Ja samas...ta oli sotsiaalselt debiilik. Ei mõistnud ta õigel ajal lahkuda ja inimese "mullidest" ei saanud ta ammugist aru, vaid pressis ennast alati sinu privaatvestlustesse jms.
Mida ma sellega öelda tahan on see, et isegi kui ma mõnes asjas ei ole isegi kõige nürim pliiats karbis, siis kohati ma olen ikka totaalne tumba-umba. Ma saan aru, et enamik inimesi ongi "piinatud geeniused" või lambakari või nimeta kuidas sa neid tahad ja tegelikult ei peagi siin maailmas kõigele pihta saama, aga mis on minu jaoks uus - kui ma millestki aru ei saa ja kohe kümnesse ei pane, siis ma lähen täiega närvi!
Ei, mitte närvi nii, et kukun laamendama, aga tekib selline ma-tahan-kuuli-endale-pähe-lasta tunne mida vürtsitab mingu-see-kõik-p tunne. Mu lemmik osa on muidugi see, et iga päevaga ma saan aru, kui vähe ma tegelikult asjadest aru saan ja kui palju on veel asju, millest ma kuulnudki ei ole. Tuhandeid süsteeme, mida võiks/peaks teadma, aga ei tea ja tunne jne. Ja siis ma istun. Väljas sajab paduvihma. Kivitrepp on külm. Vaatan kalkareid ringi kakerdamas ja oma kuuendat järjestikust pohmakat õllepadruniga parandamas. Noored poisid dressipükstes. Vanatädi, kes ei saa trepikoja ustki lahti. Sodiks sõidetud auto. Sissevisatud kooli aken.
Ja siis ma mõtlengi, et mis mul viga on!?
Jajah, mul on ju praegu ületamatud probleemid. Asjaõiguse kontrolltöö näiteks. Teiseks ületamatuks probleemiks saab kindlasti lugeda köögi kapi ühe riiuli puudumise või selle et juuksevärv on pool senti välja kasvanud.
No mis mul siis viga on?
Mu viga on see, et sain aru, et vb on rohkem maailmas kui mu enda ninaesine? Et minust on targemaid inimesi, kelle käest ma uusi teadmisi ja oskusi ja mõttelaade võin saada? Või, et kõik ikka ei ole nii must/valge?
Peaks nagu positiivsed uskumused olema. Ma vähemalt kuskilt kuulsin nii.
Mulle ei meeldi mingi jutt ei depressioonist ega stressist. Puhas jama. Ma olen enam kui kindel, et need asjad on nii state of mind. No mitte siis, kui sa pool aastat reaalselt magamata oled ja sul kõik ümber surevad vms... see ei ole aga praegune teema. Minu olukorras ei saa mul olla ei mingit deprekat ega stressi. Kui ma nii väidaks, siis arvaks ise ka, et olen mingi niisama hädaldaja, kes oma saamatuse ja halaga üritab tähelepanu võita. Mul on lihtsalt mingi...eee..raske on.
Võib nii öelda?
Mul on lihtsalt praegu rasked ajad. Hullumeelselt palju tööd, kool tõstab muudkui oma nõudmisi, praktikad ootavad tegemist, kodu on mingi poolkõva remondiga jne. Ei, ma ei virise, ma nendin fakte. See kõik nõuab mu energiat ja aega ja siinjuures ütlengi ära:
Ma ei väldi kedagi, mul ongi reaalselt KIIRE!
Kui sa helistad ja halad, siis ma lähengi närvi, sest mille faking üle sa halad. Selle üle, et mul ongi väga palju teha ja üritan ennast pinnapeal hoida ja tänu sellele ei jõua lulli lüüa?
Ma olen tõre? No...sa ei oleks, kui mingi halamine ja ulgumine on peaaegu iga telefonikõne taga, mis sulle üldse tehakse?
No ma olen perioodide ja muutuste usku.
Praegu on kiire ja pingeline periood, aga kõik ju muutub...sest kõik ju ALATI muutub.
Anyhow, tahaks mäki õunapirukat.
With love,
M
