Helesinine esmaspäev

 Esmaspäev. Nädala algus. Asjalike päevade eestvedaja. Scumbag. Uus võimalus. Rutiini algus.

No mis iganes see esmaspäev ka on, siis mul on ta osas vastakad tunded.

Mulle meeldib asjalik olla ja teatud mõttes ka rutiin. Üks parimatest tunnetest on õhtul hilja koju jõuda, pikk ja asjalik päev seljataga. Esikus saapaid jalast kiskuda ja juuksed tugevast hobusesabast lahti raputada. Ja mõelda, et juhhuu, ma ei visanudki täna oma elu killukest niisama nurka. No ja eriti toredaks teeb päeva, kui kõik asjad on sujunud ja suudad olla õigel ajal õiges kohas ja kõige selle juures lubada endale hetk olemist - stiilis statoili kohv enne tööd. Vahel on isegi selliseid esmaspäevi.

Ja siis on esmaspäevad, kui tahaks no niii kaugele voodi ja teki sügavustesse pugeda, kui veel üldse kannatab ja teha nägu, et ma isegi ei tea, mis see esmaspäev on. Kusjuures see vahel õnnestubki nii hästi, et ma suudangi terve päeva maha magada - koolist pausi panna ja kõik muud ülesanded järgnevatele päevadele lükata. Seda tehes on eriti bittersweet tunne, sest mingi pisike mehike oma pisikese haamriga taob kuskil pea tagaosas, et peaks nagu ikka püsti tõusma, aga selle vastu aitab see, kui silmad kõvasti-kõvasti kinni pigistada ja teha "mul on niiii pohh" ättituuudi nii hästi, et ise ka uskuma jääd.

Ega see tee enesedistsipliinini polegi kunagi kellelgi kerge olnud.

Täna on aga hoopis kolmandat pidi. Ma reaalselt ei peagi kuskile enne kolme minema. Jah, ma peaks õppima ja asjalik olema, aga ma ei pea reaalselt mitte kuskile minema. No ja siis ma kuulan siin head muusikat, joon teist tassi eriti lahjat kohvi (sest kaks kanget paneks mul ammu juba kõrvad lukku), mõtlen maailma ilusatele ja mitte nii ilusatele asjadele. Tapan totakaid parakaid ja näksin küpsist peale. Õues on nii ilus ja toas on soe. Südames on valus igatsus ja naeratus on näol. 

Aga üks on kindel

seda ei juhtu nagunii et ma hakkan arvama et sa ei ole ikka nii see kelleks ma sind siiani pidanud olen

pigem areneb see kõik vastupidi

aina enam ja enam avastan ma sinus neid asju ja külgi mida armastada

niiet

sa peaksid olema lihtsalt sillas selle üle,et sul on keegi kes peab sind kõigeparemaks asjaks enda ELUS

keegi kes mõtleb su peale samamoodi

KOGUAEG

ja kes kardab samamoodi,et äkki ma enam homme talle ei meeldi sama palju kui eile

Sa saad igatseda kedagi kes igatseb SIND

see on lihtsalt niii nii nii suur ÕNN

sisenda endale seda

kui pea hakkab paksuks muutuma "äkki"dest ja "ehk"idest

 

<3

Inimeste võrdsusest või midagi

Ma olen eluaeg tundnud, et me kõik siin planeedil oleme võrdsed. Ma ei teagi, kas see on tõekspidamine, mis on minuga kaasa sündinud või on see olnud minu kasvatus. Kindlasti on järelemõeldes mingit mõju avaldanud selle tõeks-pidamise väljakujunemisel minu lapsepõlv. Sai ju meetrise kodutütrena Lennart Meri kõrval teel Haapsalust Hiiumaale praamil koos lõunat söödud ja see oli väikesele tüdrukule ikkagi suur asi – president ju ometi! Samas ei mäleta ma, et mul oleks siiski mingi ülevoolav minestamisetunne olnud. Ja asi ei olnud selles, et ma ei oleks adunud, kes mu kõrval einestab, ma lihtsalt vaatasin toda halli meest ja mõtlesin, et nojah, siuke siis ongi president- täitsa minu vanaisa moodi!

Lapsena sai üldse mingite jõletähtsate vennikestega alalõpmata kohtuda. Võinoh, teatud maastikul jõletähtsatega. Pidevalt olid meil väliskülalised siit ja sealtpoolt maakera külas ja lõputu väljas õhtustamine oli selline tavaline taks. Samuti olen ma ju ise palju reisinud, mille käigus olen kohtunud küll erinevate kirikuisadega, suurfirmade direktoritega jnejne Ja selle juures on olnud pidevalt küsimus – aga miks on nemad paremad, kui mina? Ei olegi.

Samamoodi on asi ka vastupidi. Ma kunagi ei vaata ühelegi koristajale, kojamehele või säästuka müüjale viltu. Olen ju isegi koristaja olnud ja lausa kahes kohas. Siinkohal on mul põhimõte, et me kunagi ei tea, miks see inimene koristaja on. Võib-olla on tal elus selline sundolukord ja kodus ootavad neli suud toitmist aga võib-olla see ongi reaalselt see mida ta tahab ja on selle juures siiralt õnnelik! Mul on suisa valus vaadata, kuidas selliseid inimesi kohati üldse ei austata – nagu pelgalt amet määraks inimväärikuse. Seda mitte-austamist näen ma siin Dominikaanis eriti hästi.

Hommikubuffe. Kõik võtavad rootsi laua stiilis rikkalikult laualt kõike meelepärast ja lähevad laua taha sööma. Ja siis hakkab trall pihta. Kõrvallauas sõi üks noormees pannkooke. Iga kord, kui ta oli portsuga lõpetanud jättis ta veidi moosise taldriku lauale ja tõi uuel taldrikul uue pannkoogi ja nii kokku neli korda! No vähe sellest, et teenindaja pidi kokku neli korda tema taldrikut ära viima on see ju mõttetu vee laristamine (mitte et ma just mingi eriline keskkonnateematseja oleksin). Teises lauas kukkus lapsel banaan maha. Selle asemel, et lapsevanem oleks selle salvrätiga üleskorjanud, litsus ta seda veidi talla all ja lükkas laua alla – sest jumala eest, küll üks mustanahaline selle ära pühib ja põranda taas läikima lööb!

Üleüldse käis siin mingi meeletu läbutsemine. Kõikjale jäetakse kõikvõimalikku prügi vedelema ja toitu raisatakse rohkem kui Olde Hansas.

Kui ma nüüd hetke mõtlen, siis siin peaksid ometi olema inimesed, kes ei ole nö „madalamast klassist“ sest muidu nad ei oleks siia puhkama tulemist endale lubada saanud. Aga ehk just asi selles ongi – nad arvavadki et nad on tavainimesest paremad ja seetõttu võivad sea moodi käituda. See sama suhtumine on ka minu poisiklutist kasvandikul.

Meil käivad iga päev koristajad, kes seavad meie voodid ülima korrektsusega üles. Lisaks sellele pesevad nad kõik põrandad ja toovad värskeid rätikuid, puuvilju ja vett. Ülim luksus! Jõudsime peale lõnasööki lastega tagasi tuppa ja kõik oli taas superkorras…va see, et jõnglase voodil ei olnud voodikatet. Poiss oli selle eelmisel päeval magama minnes voodi alla virutanud ja koristajahaldjas ei olnud seda lihtsalt üles leidnud. Tüüp vaatas ja siis küsis kurja häälega: „Miks minu voodi pole ilusti ära tehtud!?“ Kui ma seletasin, et ise ta virutas oma voodikatte voodi alla ja kust koristaja pidi teadma kus see on siis teatas ta: „No siis otsigu! Tulgu kohe tagasi ja tehku mu voodi korda! Miks mina pean voodikatteta voodiga leppima! Kutsu nad kohe tagasi, mina siukest sitta voodit ei taha!“… Ma ei pea vist seletamagi, mis tunde see minus tekitas.

Vähe sellest, et kõik siinsed neegrikesed ei ole nende jaoks midagi väärt, ei austa nad üksteist ka tiba mitte. On suur vahe, kui lapsed räägivad niisama rumalaid sõnu ja norivad üksteist napakate väljenditega või kui meelega üksteist tugevalt alavääristatakse. Niisugust sõimu ma pole ammu kuulnud, mis nende kahe vahel on. Söögilauas hakkas mul nende sõimusõnade peale toit suus ringi käima ja kõrvadest solgivett tilkuma. Võtsin mõlemalt natist kinni ja viisin hotellituppa. Ühe panin rõdule luku taha ja teise enda kõrvale raamatut lugema. Pool tundi mõlemat pidi. Muidugi enne selgitasin, miks ma nii teen ja voilaa! Praeguseks on pea, et kolm tundi ilma sõimuta saanud.

Aga miks just rõdule luku taha? Sest ma ise jäin sinna eile tunniks ajaks kinni!

Jätsin lapsed korraks vanaemaga basseiniäärde kokkuleppega, et saadab lapsed tuppa viieteist minuti pärast, sest siis on pesu ja jutuaeg. Viisteist minutit oli piisav aeg, et minna salaja rõdupattu tegema. Istusin, nautisin korrakski vaikust ja üksi olemist. Ja siis hakkasin tuppa minema – aga ohei, rõdu uks oli kinni vajunud. Jätsin ju rõdu ustele ainult väikse prao sisse, et mu patustamine tuppa tunda ei oleks. Ja siis oli instakarma (ehk instant karma) käes! Istun mina inimtühja ookeani ääres rõdul kinni. Naabreid polnud ka rõdul. Muukisin ja tagusin, aga uks oli ikka kinni mis kinni. Lapsed muidugi tagusid juba ammu toa ukse taga, mis ka lukus oli ja võtmekaart oli muidugi toas. Lõpuks tulid sakslasest naabrid koju ja kutsusid mulle abi. Imelik oli muidugi see, et selle asemel, et keegi töötajatest oleks võtmega tuppa tulnud ja rõduukse seestpoolt lahti teinud, ronis hoopis üks pisike must mees naaberrõdult minu rõdule ja keeras rõdu ukse kruvikaga lihtsalt eest ära. Imelikud inimesed, aga siiski inimesed.

Mida ma selle kõigega öelda tahan on see, et ma siiralt loodan, et kogu meie ühiskonna arenemisega praagitakse lõpuks natukenegi rohkem välja see suhtumine, et on mõttetud ja mõttekad inimesed just nende töö ja elukutsete järgi. Minu jaoks on inimene suht tühi, kui ta oma ambitsiooni ära ei kasuta või kui ta on reaalselt kuri või lausloll, mitte seetõttu, et ta imelisel paradiisisaarel rannariisuja on.

M

Paradiisisaar

Ma olen alati natuke liiga julge igasugustes väljakutsetes olnud. See on läbi elu toonud mulle meeletuid seiklusi, kohutavad paanikatunnet ja lõputut rahulolu.

Seekordne väljakutse oli ettepanek, kus pidin ühe eesti perega kaasa sõitma Dominikaani Vabariiki, et nende pere lapsi hoida. Palka mulle selle reisi eest ei pakutud küll aga reisi ise, mille kogumaksumus olu üle kahetuhande euro. Sellist raha mul endal pole ilmaski niisama ripakil ja reisimist ma armastan. Seega otsustasin, et lähen.

Reisi põhiülesandeks on mul hoida kahte last – 7 aastane hüperaktiivne ärahellitatud preili ja 9 aastane poiss, kes käib tema sõnul „puuetega laste koolis“. Algselt pidi olema minu hoida ööpäevaringselt ka 7-kuune beebi, kuid vanemad said Dominikaani kohale jõudes siiski aru, et nii väikest last ei tohiks ikkagi hüljata nädalaks võõras kohas võõra inimesega. Seega beebi jäi mängust välja. Beebi asemele tekkisid siiski kaks teist mureõuna – vanavanemad. Kumbki ei räägi sõnagi inglise keelt ja eks vanus on seniilsusega ka ühe hea kombo nende puhul teinud. Nende puhul lahendas asja praeguseks rumm. Aga sellest hiljem.

Lend siia on ikka paganama pikk. Ma juba poolel teel siia ehk Amsterdamis maandudes ei tundnud oma sabakonti. Siis tuli istuda lennukile mis viis Hollandist Dominikaani. Mul sai peaaegu eluisu otsa, kui ma nägin lennuki väikesest telekast, et lend kestab 9,5h. Olen elus korra nii kaua sõitnud ja see oli KOHUTAV. Istusin oma tuima sabakondiga ja palvetasin, et beebit mulle sellel lennul hoidma ei toodaks. Päris ma sellest ei pääsenud, kuid enamus reisi magas titt vanaema süles. Mu kõrval istus mesinädalatele sõitev paarike. Nende eriti kleepuv kudrutamine pani juba siis eriti valusalt oma noormeest igatsema.

Endalegi üllatuseks elasin ma selle lennu siiski üle. Kohale jõudes algas selline keskmine mehhiko draama. Keegi ei teadnud, kus nende kohvrid, passid ja kõik muu vajalik on. Terve see natuke liig-emotsionaalne pere vehkis kätega, karjus üle lennujaama ja loopis omi asju laiali. Eestlased või midagi – päris ka. Pe4ale seda, kui olin ära täitnud kõikide maabumiskaardid, saime me lõpuks viimastena sealsest kontrollpunktist läbi ja imekombel jõudsime me ka transfeerideni, mis meid hotellidesse viisid. Lapsevanemad ühte ja mina koos teistega teise hotelli. Kohale jõudes oli juba kottpime, kuid palavus endiselt nagu aurusaunas.

Hotellitoas on mul nii suur voodi nagu mu pool magamistuba. Neljakesi mahuks vabalt. Kaisutades veelgi rohkem. Mulle sobis. Kodus on mul 120cm laiune voodi, mis eelistab koos magamiseks ikka erilist kaisulembust. Enamus öödest kukub siiski üks noormees peaaegu voodist välja. Aga see selleks.

Sõidul hotelli tajusin ma ehedat siinset elu. Teeääred olid täis sääreväristajaid mille otsas shokolaadipoisid paljajalu eriti meelaste nägudega mulle lehvitasid. Teeääri kaunistasid eriti nappides riietes kopsakate ahtritega näked, kes demonstreerisid selliseid ahvatluspoose, mida ma parimates stripikate reklaamides näinudki enne ei olnud. Isegi mul tõmbus keha veidi imelikuks. Möödusime putkadest, mis kujutasid üldjuhul ennast ette mõnda posti, mille otsa oli punutud palmilehtedest katused. Isegi lennujaama katus oli palmilehtedest.  Antud putkades müüdi kõike, mida veel võimalik müüa on. Osad palmiputkad olid ka baarid, mille ümber vedelesid meetri kõrgused prügihunnikud. Nii-öelda baarides istusid mustanahalised õlitünnidel baarileti ääres, mis oli tehtud kõigest kättesaadavast. Hurmav vaesus. Tõeline ehe elu koos palmilehtedest keeratud sigarite, odava rummi ja higipärlites sädelevate pigilastega.

Olin lummatud. Olin lausa hämmeldunud kogu sellest tõelisusest. Tahtsin minna nendega sinna õlitünnidele istuma ja kõigile hüüda „Hola!“. Ja siis sõitis buss edasi ja keeras teele, mille ääres puudu igasugune elu. Mida edasi seda prügivaesemaks ja piinlikumalt korralikumaks asi läks. Kuni meie ees kõrgusid suured rauast väravad, mis meie bussile avati. Buss sõitis sisse ja minu sisemus tahtis nutta. Kõik oli sealtmaalt tehislik ja ebaehe. Bussijuht ütles veel reisijatele naljatades: „Now you are safe!“. 

Laulusõnad „Tahaks kaugele saarele lennata ära, kust päevast-päeva võiks olla niisama“ tunduvad küll ilgelt ahvatlevana, kuid minu jaoks on tegelikkus veidi teine. Ma ei ütlegi, et mulle ei meeldi niisama olla. Üsna tihti korraldan ma endale ju neid voodilooma päevi, kus ma reaalselt ei teegi midagi. Kuid kordades rohkem meeldib mulle avastada ja kogeda midagi uut. Ja see kõik mida ma kogeda tahan on ju seal teiselpool raudväravat, kus on „not safe“.

Käisin hommikul infotunnis, kus ma olin ainuke, kes inglise keelt rääkis ja seetõttu tehti mulle täiesti one-to-one infokas. Vestlesin eriti kena hollandlannaga, kellele selgitasin oma siinset olukorda. Ta naeris. Kuulasin hoolega ära kõik võimalused, mis siin teha saab ja siis ma vajusin näost ära. Ta vaatas mind ja naeris veelenam ning teatas „you are going to die of boredom, my dear!“.  Tuleb välja, et hotellipiiridest ei lastagi välja ja hotellipiirides sees on kolm restorani, bassein ja rannaäär. Mul tekkis korraks paanika.

Tagasiteel hotellituppa oma kasvandike juurde otsustasin ma siiski – ma kavatsen seda lihtsalt niisama igavusse suremist täiega nautida. Kavatsen saada ilusaks ja pruuniks, kasvatada neid tegelasi natukenegi paremateks inimesteks ja süüa ennast ümmarguseks. Dieeti jõuab eestis ka pidada, sest ega peale reisi raha söömiseks niikuinii mõned päevad ei ole. Ja nimelt on meil siin säherdune pakett, et kõik on hinna sees. Kõik ala carte menüü, rootsilauad ja meetrite pikkused kokteilinimekirjad.

Mängisin jõnglastega kaarte. Nad ei teadnud mitte ühtegi mängu. Õpetasin neile kaardimängu alust – potik noia (kas kirjutataksegi nii?). Kui ma preililt küsisin, et kas tal juurdekäimiseks seitset on siis ta mõtles veidi, võttis juba tapetud seitsme ja teatas . nüüd on! Siiralt.

Kaardimäng toimus rõdul, kus ookeani vaadates mul tekkis idee. Mööda rannaäärt saab ju siit vanglast siiski välja. Pakkisin pudinad kokku ja hakkasimegi mööda ookeani laineid tundmatusse suunda tammuma. Ja ohsaimet! Ma leidsin oma kauplejad peale 15min rannaäärt kõmpimist. Ma leidsin oma aarde! Ühel sealsetest tegelastest oli kodustatud pisike ahv. Tegin temaga modellipilte niikaua, kuni ta mul väikse näpu peaaegu küljest hammustas. Ostsin lastele pisikesed dollarilised käevõrud ja oma alfaisasele midagi ägedat. Lastel oli lõbus, mul justkui eesmärgi saavutamisest ülim rahulolu ja neegripoisid said kah rikkamaks.

Vanavanemad ei leia ei oma hotellituba, söögikohta ja näägutavad pidevalt mu kasvandike üle. Kaua ma ei kannatanud. Võtsin vanahärral natist kinni ja vedasin ta rannabaari. Tellisin talle maailma kangeima rummikoksi ja endale koola. Ulatasin talle joogi. Lõime kokku. Võtsime mõlemad lonksu. Tema tegi tugevaid grimasse, aga mina teatasin nukralt: Üsna lahjasid rummkooliasid tehakse siin“. Härra vaatas mind ja võttis uue lonksu ja teatas „egas jah…“. Meheau on tore asi, mille otsas kohati liugu lasta.

Peagi oli vanurike shvipsis ja kreenis ja minu õnneks meeldis memmele rumm mitte meheau tõestamise pärast vaid lihtsalt niisama. Mida kokteil edasi, seda rõõmsamaks nad läksid. Näägutamine jäi ära ja purjakil pead tuli ju välja magama minna. 2 down, 2 to go.

Lapsed on ajavahe tõttu õhtuks ikka täitsa soodad. Lollusi genereeritakse kiiremini, kui mäkis burkse tehakse. Neid ma täis ju ka joota ei saanud. Peale vanakeste tuttu saatmist hüppasin ise kiirelt baarist läbi, võtsin 3 tekiilashotti hinge alla, et ennast üleväsinud jõnglaste tasemele viia ja siis tekkis mul geniaalne idee. Me kõik oleme ju ennast nii kurgumulguni täis söönud, et enam ei kannata ärkvel olla. Võtsin pudinad ja teatasin neile, et täna teeme sellist mängu, et käime kõik kolm restot läbi ja igasühes neist tuleb meil midagi süüa. Nad ei märganudki, et ma igalpool nendest väiksema eine võtsin. Kolmandas restos nad juba ägisesid ja nõudsid hotellituppa minemist. Hotellitoas jootsin neile köhasiirupit otse pudelist, lubasin hambad pesemata jätta tingimusel, et hommikul pesevad ja peale nelja lehte Pippi Pikksuki lugemist kuulsin ma juba nohinat.

Siin rõdul kokteili juues, pimeduses ookeanilainete mühinat kuulates ja salaja ühte pereema antud suitsu tehes on olla üsna idülliline. Minust veidi taamal käib ehtne mainstream disko, kuid sinna ma ei lähe. Vaatamata minu iseäralikele kasvatusmeetoditele olen ma väsinud ja vajan oma iluund.

Kisses,
M

Fall

Sügis on tore. Mitte üldsegi lehehunnikute pärast, millest saab korra jalgu läbi lohistades rõõmu tunda. Sügisel on lihtsalt oma feeling. Juba on külm, nina kisub vesiseks ja näpuotsad kipitavad jahedusest, aga ometigi on kõik päiksekillud, mis veel sügisel on, nii head.
Mulle isegi ei paku pinget see, et oii, kui ilus ja värviline. No olgu. Onjah ilus kirju-mirju. Aga sealjuures on ikka sadu kordi mõnusam oma natuke külma nina sellegi kaelale suruda ja sooja salli sisse pugeda.
Selline karge ja mõnus.

Ma tahaks kirjutada, kui õnnelik ma olen, aga see kõik on niikuinii kõigile näha.

Ma olen motiveeritud ja selline maailmavallutaja hetkel, et ise ka ei usu. Ma käin isegi reaalselt kogu aeg koolis ja no vähe sellest! Mul on koguaeg õpitud. Nagu mitmeid päevi ette juba. No need kes mind piisavalt tunnevad, teavad, et kooliga on mul alati see "kõige viimasel minutil" teema olnud. Ja nüüd on teistpidi.

Ma tahan hoolitseda enda eest. Ehk ma otsisin välja vitamiinid ja panin need lauale ritta. Väike C, D, Mg, Ca ja letsitiin, et olla ilus terve, tugev ja mõistusega, mis pidevalt kinni ei kiilu.

Ma tahan teha asju, mis mulle alati meeldinud on. Ehk ma kirjutasin DanceActi kirja, millele sain ülipositiivse vastuse ja uuest nädalast hakkan juba ehk isegi teal tantsimas käima.  Sest mulle meeldib üliväga tantsida. Kõik energia sedasi välja lasta ja uus puhtam energia sisse hingata.

Ma tahan head muusikat oma jalutuskäikudesse, oma igapäevahetkedesse, oma autosõitudesse. Ja ma tahan niisama sellesse ära eksida. Kodus. Peol.

Ma tahan kogu seda motivatsiooni ja õnne pakkida väikestesse pakikestesse ja seda sulle iga päev kinkida!

Teie M

Kosmos

No palun inimesed näpistage või hammustage mind! See lihtsalt ei ole kõik üldse nagu võimalikki ju?!

Ja siis ta hammustas mind ja no kõik oli ikka alles ja samamoodi.

Minu sees valitseb üks kirjeldamatu, võimas ja superäge tunne. Tunne mis niidab sind ikka nii korralikult jalust, et kõik keerleb teistpidi. Ja see tunne on paganama hea!

Kõik käis võib-olla tõesti liiga ulmelise tempoga ja ma võingi tunduda peast täiesti soe, aga esiteks eks ma olegi ja teiseks vahel lihtsalt elus juhtub selliseid asju ja ma ei kavatse seda mis juhtus ära rikkuda grammigi kahetsusega ja süütundega. Elu ongi vahel täiesti ettearvamatu. No eks mulle ise ka ei jõua nagu päris kohale, aga nii natuke kui jõuab olen ma pealaest jalatallani õnnelik.

Rääkides kahetsusest ja vigadest. Üks asi, milles ma olen veendunud, on see, et iga kogemus ja eluseik on millekski hea. No alati vist ei ole ka, aga kui talitada nii nagu mina ehk õppida igast isegi kõige hullemast kogemusest midagi ja panna see elutarkuse kategooriasse, siis on see kasvõi natukenegi kasulik. Kogemus. Teine kord ei astu ämbrisse ja kui astungi, siis ehk oskan sealt kiiremini välja astuda.
Teine asi on see, et ma ei oleks ju üldse see inimene, kui ma olen, kui ma ei oleks just neid asju läbi elanud. Jah, ma võiksin olla veidi ehk isegi parem inimene, aga tont seda teab - vb hoopis kordades hullem. Igatahes mulle meeldib see, kes ma praegu olen ja mulle meeldib see kus ma olen ehk ma olen ka okei kõikide asjadega, mis mu elus juhtunud on.

Ja pealegi on mul ju iga päev võimalus olla see veidi parem inimene - seda peab lihtsalt tahtma. Ja no ma tahan! Täitsa lõpp kuidas ma seda tahan! Tahan enda pärast eelkõige, aga muidugi ka Tema pärast ja teiste pärast ka. Pealegi... mul on vist sedasi, et mida nö parem inimene ma suudan olla, seda õnnelikum ma ka olen. Ja õnnelik olemine on lihtsalt superäge!






No  igatahes ma üritan nüüd marurahulik olla, anda endale ja sellele kõigele aega, et kasvada...
Tark ei torma nagu öeldakse ja isegi kui selle kõige algus oli ikka väga tormakas siis nüüd on mul ju ometi kogu maailma aeg, et olla, hingata, hoolida, kasvada jne

Teie natuke väga peast soe,
 M.

Happy Little Pill

Kui ma võtan kokku olnud nädala, siis ma ei oska sellele ei positiivset ega negatiivset hinnangut anda. Pigem on kõik nii loomulik ja hea, väikeste mustade plekkidega - nagu ikka.

Üks asi mis mulle tohutult meeldib, on see, et mul on lõpuks ometi aega iseendaga olla. Mõelda, magada, tuba koristada, lugeda luuletusi ja kirjutada blogi. Ma lähen liimist lahti, kui ma pika aja jooksul ei saa üldse üksi olla. Ma ei ole kunagi üksik, kui ma üksi olen. Mulle meeldib üksi. Praegu ka meeldib lihtsalt istuda oma eriti pesases kodus, kuulata muusikat ja lihtsalt olla.

Üks asi, mis mulle üldse ei meeldi on see, et mu tervis on lihtsalt loll. Kategooriliselt segi peast. Ühel hetkel on kõik imeline ja teisel hetkel on mul vaja istuda, sest ma lihtsalt enam üldse ei jaksa. Tipnes see muidugi olukorraga, kui ma ilustuudios kokku kukkusin. Teen massaaži selle imelise LPG aparaadiga, käib sügav arutelu kliendiga elu asjadest ja järsku tekkisid silme ette mustad pilved, peanupp läks külmaks ja "sipelgaid täis" ja jalad muutusid keedetud spagettideks. Ma ei saanud kohe mitte midagi teha enam, et püsti seista ja nii ma siis varisesin toolile. Klient oli õnneks kahe jalaga maapeal mutt. Kargas püsti, lükkas mu lauale pikali, tõi vett, tegi tuult ja naeris. Mul on siiralt hea meel, et ta naeris, sest see oli ainuke asi vist, mis selles olukorras mu enesetunnet parandas. No ja siis ma lamasin, klient istus toolil ja nii me chillisime seal...

Teine asi, mis mulle tohutult meeldib on uued inimesed mu elus. Uued tutvused on alati põnevad ja rikastavad. Lausa nukker on, et ma vahepeal nii kodukanaks hakkasin ja suurest hirmust inimesi ei lasknud ligigi. Vanad tuttavad on alati omas heas hinnas, aga just uutele inimestele mu elus oli ikka uks suletud. Teadagi miks. Ma kipun sageli olema liialt sõbralik ja nunnu...ja väga sageli aetakse see minupuhul segamini flirdiga vms. No ei olnud seesuguseid pingeid vaja vahepeal, kuid nüüd tahaks uutes tutvustes lausa supelda. Mul on eluenergia veits otsas - positiivsed inimesed, tulge külla!

 Teine asi mis mulle ei meeldi on see, et ma kipun natuke hajameelne olema. Nagu siilike udus, kes tudub tugitoolis. Ma unustan ja jään veidi hiljaks. Ja ma ei saa aru miks. Mul on raske meelde jätta asju, mida ma ei ole üles enda jaoks kirjutanud. Samas ei ole õnneks midagi väga olulist tegemata jäänud ja super on see, et mul on nii armsad sõbrad, kes teevad pikem pai, kui peksu mu hädisuse peale.

Kolmas asi, mis mulle meeldib on muiata ja salaja naeratada.

Kolmas asi, mis mulle natuke ei meeldi on mu laiskuseuss, mille ma ei tea kust saanud olen. Saab peksa.

Your true only,
Mir

Kodu

Home is where the heart is...

Minu väike ja pool-nõukakas Mustamäe korteris vist siiski on mu kodu. Lõpuks ometi on mul kodu!

Eih, ma ei ole olnud elanik aadressil Kuuse 1 Käbi 2, kuid kodu on siiski ju nii palju enamat, kui lihtsalt neli seina ja koht, kus sa magad.
 Läbi oma elu olen ma ikka suht kodutu olnud küll.

Vanemate kodu oli ka minu kodu, aa ainult selle hetkeni, kui jõudis kohale, et see on siiski rohkem nende unistused-valikud-otsused, kui minu enda omad. Iga inimene on oma nägu ja niisamuti ka nende kodu - seetõttu on ka mu vanemate kodu nende moodi ja nende oma reeglitega. Kahjuks või õnneks jõudis mulle ikka üsna noores eas kohale, et jah, see on mu elukoht, aga mitte minu kodu. Oma koduks seal vanemate majas suutsin ma nimetada oma viie-ruutmeetrilist tuba, kuid see oli ka kõik. Ometigi oli seal päris mõnus - minu moodi, minu nägu. Pole ka ime, et ma õppisin, magasin, sõin ja veetsin kõik võimaliku aja ainult oma toas. Teistes tubades olid siiski ju teiste reeglid. Ehk home is where the heart is, isegi kui see on üks imetilluke tuba.Kõige ägedamalt õõnestas sealset kodutunnet viimseni hetk, kui mind põhimõtteliselt sealt välja visati. Tüli ja arusaamatuse käigus küll - aga mis sest enam. Andsin võtmed naabritädile ja enam kunagi tagasi ei võtnudki.

"Kodu" number kaks. Minu venna korter, mille ta oli omaette üürinud, kuid olude sunnil elasin ma seal päris hea jupi aega. Seal ei olnudki mul oma tuba. Isegi oma voodit mitte. Diivan, mille laiuseks oli vähem kui 50cm oligi mu kodu. Asjad mustades prügikottides ja null sõnaõigust külalistevalikul ja lõputud ööd, kui ma pikutasin põrandal, et minu poolemeetrine elamispind vabaneks. Ja ometigi sai käidud tööl ja koolis - hinded olid head ja raha tuli peaaegu piisavalt.

Number kolm oli taas minu venna korter, kuid enam mitte üürikas ja ohhsaimet, mul oli oma tuba. Madrats maas ja mu kullakallis valge kaltsuvaip maas. See oligi kõik. Oma esimese potilille sain ka. Valge orhidee. Sealt sai alguse komme voodis elada, sest kui sul rohkem pole midagi, siis nii ongi. Selgeks sai voodis õppimine, unistamine, lugemine... Ehk sellest ajast ta kiiks panna Instagrami üles mitmeid pilte läbi aja stiilis mina-oma-voodis-ns-olemas. Üsna kodune oli, aga mitte siiski oma kodu. Ja siis hakkas vana nõiaring jälle pihta ehk väike ja armas salakaval väljasöömine. Iga kord, kui mind ei olnud, tõsteti mu tuba rõõmsalt kola täis ja kõik muu säärane, mis sellise asjaga veel kaasas käib. Kuni selle hetkeni, et mu asjad tõsteti kõik eest ära kappi ja öeldi, et kui tahad, eks siis tule järgi. Võtmed pidin taaskord ära andma.

Kodu number 4,5,6.... Ma isegi ei mäleta kelle kõigi diivanitel ma elanud olen. Neist kirkam oli korter kus elas kaks kristlast, neeger ja juut ja meie Leenuga. Kombo missugune.

Mariliisi kodu. Väike armas tuba, kus oli ilmatuma kole sektsioonkapp ja magamiseks pea, et kõlbmatu diivan. Üksi oleks veel vast hakkama saanud, aga kui pool diivanist on nii tugevalt kreenis, et tahes-tahtmata üks rullib teisele otsa siis oli nii naeru kui pisaraid seal magamisega. Mis halvasti, see paremaks. Ehk üsna kiirelt sai minu väike buduaar remondi ja super hubase olemise. Kuid kas see ka koduks sai - ohei. Kui sa pead viie-ruudust tuba jagama, ei ole kerge. Veel raskemaks teeb selle asjaolu, et see, kellega sa tuba jagad tahab su elust teada kõike. Viimseni. Ja katsu sa siis halva tujuga omaette olla või kõhuvaluga rahus pikutada või oma sigadusi rahus kahetseda, kui keegi on koguaeg - kussa käisid, missa tegid, missa tunned, aga missa mõtled. Ja siis ma hakkasin jooma. Hea lihtne lahendus, kui tahad kaua väljas olla ja koju minna ei taha - keegi ju ikka sinuga tina paneb, eriti veel kui sul raha on...
Ja siis ei olnud enam raha. Ja pikki öid väljas promilliga. Olid vaid pikad öö-tööd, rasked koolipäevad ja süsimustad närvid. Sel hetkel kadus ka kodu täielikult.

Ja siis juhtus ime. Peale tunde isa õlal nutmisi, paanikas kõnesid öösel sassis peaga  ja öid, kui ei julge külge keerata, sain ma endale Mustamäe korteri. Päris oma kodu potensiaali. Kole korter keset sügavat Mustamäed... ja ometi ma olin niii õnnes et nutsin õnnepisaraid, kui ma siia esmakordselt üksi jäin.

Ja siis tuli hädaline Haapsalust, kes oli sama kodutu, kui mina olin senimaani olnud. Tuli kuuks, kuid jäi aastaks. Peagi oli neid kaks siis kaks-pool. Mul oli oma kodu, kuid ma olin kodutu. Rahulikust hommikul pesuväel tatsamisest ja hammastepesust võisin peagi vaid und näha. Rõdule minna ei tohtinud. Ja pidev segadus... Säh sulle hea inimene olemist! Kui tekib küsimus, et miks see kõik nii läks, siis uskuge, ma ei oska teile seletada - ma lihtsalt ei oska öelda EI.

Ühel päeval astusin ma oma korteri uksest sisse ja kaks-ja-pool olid välja kolinud. Vaatasin. Lausa istusin jupp aega keset tuba ja vaatasin. See oli täpselt see sama tunne, kui siis, kui olin esmakordselt siin  üksi istunud ja ringi vaadanud. Kerge udusule tunne. Rõõm. Plaanid. Elu!
Ja saabus õhtupoolik. Ja noormees suure spordikotiga.

Ma isegi ei oska kirjeldada mis tunne see oli. Ma tahtsin et ta oleks siin oma spordikotiga, aga ma olin oma kodutu olemisest nii laastatud et ma lihtsalt olin vait. Kõikjäi vait. Ka mu tunded. Kõik emotsioonid. Ainus mõte oli see, et noooh, kuidas siis kooselu elatakse. Äratus, dušš, tee hommikusööki, söö, tee voodi ära...tule koju ja ütle tere ja räägi kuidas su päev läks, kuula rõõme ja muresid, tee õhtusöök, söö, mine magama. See oli ainuke mis mu peast läbi käis kõik need päevad. Aga salasoov teha kõik oma nägu ja tegu jäi kangesti kipitama. Heii, kallis, teeks selle asja nii? Eieieiiii, nii on imelik, ma joonistasin juba kõik plaanid ja tõin sulle selle ja selle ja selle ja selle... Ja ma ei suutnud. Sest ma tahtsin oma kodu. Oma näoga, oma käe järgi... Ja kooselu läks katki.

Milles siis asi on? Kas ma olen suutmatu kellegi teise soovidega arvestama?
Ei, asi on selles, et mul on vaja oma kodu. Seda ühte kohta kus ma saan lõpuks olla. Teha nii nagu mina tahan. Tõsta asjad nii nagu mina tahan... ja lihtsalt olla. Lihtsalt seepärast, et üks inimene ei suuda olla lõpmatult kodutu.

Ma palun vabandust, kui ma sellega siin kellegi tundeid riivasin, kuid ehk see seletab teile natukene lahti kõike, mis mu sees toimub.

With all my love,
Mirjam

(... kes istub oma kodus, oma diivanil, kuulab enda valitud muusikat, kelle kõht on enda valmistatud toitu täis ja kelle suul on mesimagus muie.)

Kõik on metsas

Istun keset lehtpuumetsa, murdunud paksu lepatüve otsas. Maa on pehme ja märg, tennise otsad mullased. Päike paistab üksikute kiirtena, sest enamus ta valgusest jääb puutüvedesse kinni. Kõik kohiseb. Panen silmad kinni ja hingan sügavalt sisse ja veel sügavamalt välja. Kordan toimingut. Ja veelkord.
Olgu.
Siin on piisavalt hea, neutraalne ja vaikne.

Ma olen märganud, et mind ajab siin elus vaid kaks asja lohutamatult nutma. Lohutamatult nutmine on selline nutt, mida sa võid nutta mitu päeva järjest. No mitte nüüd sõna otseses mõttes järjest, sest vahepeal peab head nägu tegema ja silmaalused ripsmeduššist puhtaks saama, aga samas jälle, kohe kui on peidus hetk, kerkivad pisarad silma ja südamel hakkab valus. Peidus dušši all, nõusid pestes, üksi autoga sõites, hommikul üksi kohvi juues. Alati ei peagi üksi olema, piisab vaid näo peitmisest või magamise teesklemisest kellegi kaisus. No ja vahel on see nutt nii pealetükkiv, et nutad teiste eeski. See on muidugi ebameeldiv, sest siis hakatakse sind sondeerima, uurima ja näppima. Ma räägin alati ise, miks ma nutan. Peab lihtsalt vait jääma ja aega andma. Ma ei ole sugugi nii tugev inimene, kes kõik enda sees suudab hoida, aga ma tõesti ei suuda kellestki üle rääkida.

See selleks. Need kaks asja mis mind nutma ajavad on ülekohus ja saladused.
Kaks täiesti erinevat asja.

Ülekohus ajab nutma täiesti seletamatul viisil ja koheselt . Instinkt või muu selline. Sõna ÜLEkohus väljendab ülemäärast kohut ehk justkui liiga ranget karistust. Selle järgi on ülekohus sama mis ebaõiglus. Õiglus on aga paika pandud moraal (mis igal inimesel veidi erineb) ja ebaõiglus selle moraali riive. Ehk mis ma selle kõigega öelda tahan, on see, et mulle teeb väga haiget kui keegi minu arusaamade järgi mulle liiga teeb. Võib-olla kellegi teise arust on nii mõnigi minujaoks väga ebaõiglane olukord ok, kuid see on siiski minu mina, kogu minu tõekspidamiste ja olemusega.  Säärased olukorrad kus ma tunnen, et mulle on ilmselgelt liiga tehtud, ajavad mind mitmeks päevaks nutma. Kusjuures, see liiga tegemine ei peagi midagi eriti suurt ja tõsist olema.  Ja no muidugi arim variant on see, kui ma suudan ise endale ülekohut teha. No see on lausa kirjeldamatult äge ja täiesti omaette ooper.

Saladused ajavad nutma nende söövitva iseloomu pärast ja pikapeale. Ma võin kohati väga hea saladuste hoidja olla. On asju mida olen hoidnud enda teada aastaid ja need ei näri mind. Närima hakkab saladus, mille rääkimisvajadusest ma kindel ei ole ehk ma ei tea, kas ma teeks välja rääkimisega rohkem kasu või kahju. Vürtsi annab muidugi juurde see, kui saladus on enda tekitatud ehk siis kui lihtsalt hoian oma tundeid ja mõtteid endale, sest ma küll tahaks rääkida, aga ma pole üldse kindel, kas ma tahaks selle järellainedust näha või tunda. Või kas on õige aeg. Või kas ma olen üldse kindel oma mõtetes ja tunnetes. Aga see kõik tahaks niiväga välja tulla. Üsna labane on seda võrrelda pohmellise kõhuvaluga, mis keset viisakat kohtumist piinab ja kui ainukese vetsu uks on papist. Ehk sa nii väga tahaks minna, aga sa ei taha tegeleda nende näoilmetega, mis pärast vetsus käimist sinule osaks võivad saada. Siinkohal lahendaks olukorra see, kui oleks lihtsalt pohhui, aga sa ju üritad head muljet jätta. Tunne saladuste hoidmisel on suht sarnane. Ja siis see keerab sul sees. Ja sa üritad ühte ja teistmoodi olla, aga ikka piinab. Ja siis sa peaaegu juba ütled midagi, aga saad veel sõnasabast kinni. Kahjuks lõppevad tavaliselt sellised asjad... no sellisele tungile ikkalõpuni vastu ei suuda seista. Aga õnneks on selleks ajaks tavaliselt asi "küps" ehk vahel ongi parem kui mõni selline saladus eriti robustsel valjuhäälsel viisil välja tuleb.
Aga niikaua kui ta veel on, siis ta piinab...ja see piin ajabki nutma. Vaikima ka, sest on hirm plahvatada. Ja nutma. Iga peidu hetk.

Miks ma nutmisest kirjutan?
Ma siiralt püüan aru saada miks ma viimasel ajal alalõpmata töinata ihkan. No ja siis ma istun siin ja üritan ennast lahti kirjutada ja oma veevalangutest vabaneda.

On kaks asja, mis mind lohutamatult nutma ajavad - ülekohus ja saladused.
Kui neid kahte asja segatult ja väikestes kogustes doseerida,
siis...

M

Let's go bananas

Minu kirjutamisega on nii, et kõigepealt tekib tunne, et nüüd oleks kirjutada vaja, siis läheb aega umbes nädal, seejärel istun ma arvuti taha ja ilma ühegi konkreetse ideeta hakkan ma endast ridu ja sõnu ja tähti välja valama. See kõik tuleb nii sundimatult ja vabalt. See on sama kerge ja loomulik kui välja hingamine.

Pehme on.
Hea, soe ja pehme on.
Lihtsalt vahel juhtub neid momente, kus oma karmi realistlikuse ja külmaverelisuse juures suudan ma olla tulihingeline romantik ja hetkenautija. Need on need hetked kus mängib veidi ehk isegi kurvameelne muusika, soe küünlavalgus teeb seintele pai, vürtsihõnguline tee aurab nina ees ja äsja võetud vannist on nahk siidine, värske ja õitsev. Silmad kinni. Õhuvool mis tungib su kopsudesse. Kõik mu lihased mõistusest varbani on poolunes ja neid äratada ma ei raatsi. Deliirium. Nirvaana.
Kes mind tunneb, teab, et selliseid hetki tuleb vahel mu elus ette.
Mina võtan neid kui paradiisi maa peal, kui suurt õnnistust ja rahu, mis aeg-ajalt mu peale langevad.
Raske on panna sõnadesse seda vabaduse-mõnu-vaikuse tunnet, mis mu sees sellistel hetkedel võimust võtab. Võib-olla ehk keegi mõistabki, aga kui ei, siis ma ei näe, et ma peaks olema kurb, sest seda enam jäävad kõik sellised hetked mulle.
Pealegi ma usun, et ilma nende hetkedeta ma sureks.

Sureks?
Natuke karmilt ehk?
Ega tegelikult ei ole ikka küll. See pinge ja koormus mis mu peal lasuvad on kohati lausa surmavad. Asjad iseenesest ei ole rasked ja võimatud, aga see kokkujooks, mida nad aeg-ajalt suudavad tekitada on kohati nii katastroofiline et kui mul seda "välja hingamise" momenti vahepeal ei juhtuks, siis ma lihtsalt lämbuks ära.

Ma tunnen, et ees on väga suur muutuste aeg. Teisiti mõtlemise aeg.
Elu on nagu Age of Empires'i kaart, kus edasi kapates avaneb uus osa kaardist. Minu jaoks on avanenud uus osa, mis teeb mulle aina enam selgeks, et kõik mis ei tee mind õnnelikuks ei oma mingit mõtet, et mu elus olla. Iga päevaga ja vanusega me kasvame lahku oma sõpradest ja perest jne, sest pidevalt on uued ja aina raskemad väljakutsed, mis meie ajast aina suuremat ja suuremat osa nõuavad.
Kui sedasi mõelda, siis tekib mul küsimus, kes mind siis siin elus reaalselt õnnelikuks suudavad teha? Kes on väärt seda pisukest aega, mis mu elu väljakutsete kõrvalt alles jääb?
Eks need muutused selles osas tulevadki. Ma tunnen seda.

Ma ei viitsigi siin heietama hakata kui hästi v halvasti mul mu koolide ja tööde ja suhetega läheb. See ei olegi informatiivne koht mu sõpradele. Kui sa tahad teada, kuidas mul läheb, siis helista ja küsi...
See ongi minu diip shit koht, kus ma omadega aeg-ajalt bananas olen.
Ja selline peabki see koht olema.

Cheers my loved ones!