Olgu.
Siin on piisavalt hea, neutraalne ja vaikne.
Ma olen märganud, et mind ajab siin elus vaid kaks asja lohutamatult nutma. Lohutamatult nutmine on selline nutt, mida sa võid nutta mitu päeva järjest. No mitte nüüd sõna otseses mõttes järjest, sest vahepeal peab head nägu tegema ja silmaalused ripsmeduššist puhtaks saama, aga samas jälle, kohe kui on peidus hetk, kerkivad pisarad silma ja südamel hakkab valus. Peidus dušši all, nõusid pestes, üksi autoga sõites, hommikul üksi kohvi juues. Alati ei peagi üksi olema, piisab vaid näo peitmisest või magamise teesklemisest kellegi kaisus. No ja vahel on see nutt nii pealetükkiv, et nutad teiste eeski. See on muidugi ebameeldiv, sest siis hakatakse sind sondeerima, uurima ja näppima. Ma räägin alati ise, miks ma nutan. Peab lihtsalt vait jääma ja aega andma. Ma ei ole sugugi nii tugev inimene, kes kõik enda sees suudab hoida, aga ma tõesti ei suuda kellestki üle rääkida. See selleks. Need kaks asja mis mind nutma ajavad on ülekohus ja saladused.
Kaks täiesti erinevat asja.
Ülekohus ajab nutma täiesti seletamatul viisil ja koheselt . Instinkt või muu selline. Sõna ÜLEkohus väljendab ülemäärast kohut ehk justkui liiga ranget karistust. Selle järgi on ülekohus sama mis ebaõiglus. Õiglus on aga paika pandud moraal (mis igal inimesel veidi erineb) ja ebaõiglus selle moraali riive. Ehk mis ma selle kõigega öelda tahan, on see, et mulle teeb väga haiget kui keegi minu arusaamade järgi mulle liiga teeb. Võib-olla kellegi teise arust on nii mõnigi minujaoks väga ebaõiglane olukord ok, kuid see on siiski minu mina, kogu minu tõekspidamiste ja olemusega. Säärased olukorrad kus ma tunnen, et mulle on ilmselgelt liiga tehtud, ajavad mind mitmeks päevaks nutma. Kusjuures, see liiga tegemine ei peagi midagi eriti suurt ja tõsist olema. Ja no muidugi arim variant on see, kui ma suudan ise endale ülekohut teha. No see on lausa kirjeldamatult äge ja täiesti omaette ooper.
Saladused ajavad nutma nende söövitva iseloomu pärast ja pikapeale. Ma võin kohati väga hea saladuste hoidja olla. On asju mida olen hoidnud enda teada aastaid ja need ei näri mind. Närima hakkab saladus, mille rääkimisvajadusest ma kindel ei ole ehk ma ei tea, kas ma teeks välja rääkimisega rohkem kasu või kahju. Vürtsi annab muidugi juurde see, kui saladus on enda tekitatud ehk siis kui lihtsalt hoian oma tundeid ja mõtteid endale, sest ma küll tahaks rääkida, aga ma pole üldse kindel, kas ma tahaks selle järellainedust näha või tunda. Või kas on õige aeg. Või kas ma olen üldse kindel oma mõtetes ja tunnetes. Aga see kõik tahaks niiväga välja tulla. Üsna labane on seda võrrelda pohmellise kõhuvaluga, mis keset viisakat kohtumist piinab ja kui ainukese vetsu uks on papist. Ehk sa nii väga tahaks minna, aga sa ei taha tegeleda nende näoilmetega, mis pärast vetsus käimist sinule osaks võivad saada. Siinkohal lahendaks olukorra see, kui oleks lihtsalt pohhui, aga sa ju üritad head muljet jätta. Tunne saladuste hoidmisel on suht sarnane. Ja siis see keerab sul sees. Ja sa üritad ühte ja teistmoodi olla, aga ikka piinab. Ja siis sa peaaegu juba ütled midagi, aga saad veel sõnasabast kinni. Kahjuks lõppevad tavaliselt sellised asjad... no sellisele tungile ikkalõpuni vastu ei suuda seista. Aga õnneks on selleks ajaks tavaliselt asi "küps" ehk vahel ongi parem kui mõni selline saladus eriti robustsel valjuhäälsel viisil välja tuleb.
Aga niikaua kui ta veel on, siis ta piinab...ja see piin ajabki nutma. Vaikima ka, sest on hirm plahvatada. Ja nutma. Iga peidu hetk.
Miks ma nutmisest kirjutan?
Ma siiralt püüan aru saada miks ma viimasel ajal alalõpmata töinata ihkan. No ja siis ma istun siin ja üritan ennast lahti kirjutada ja oma veevalangutest vabaneda.
On kaks asja, mis mind lohutamatult nutma ajavad - ülekohus ja saladused.
Kui neid kahte asja segatult ja väikestes kogustes doseerida,
siis...
M
