Kosmos

No palun inimesed näpistage või hammustage mind! See lihtsalt ei ole kõik üldse nagu võimalikki ju?!

Ja siis ta hammustas mind ja no kõik oli ikka alles ja samamoodi.

Minu sees valitseb üks kirjeldamatu, võimas ja superäge tunne. Tunne mis niidab sind ikka nii korralikult jalust, et kõik keerleb teistpidi. Ja see tunne on paganama hea!

Kõik käis võib-olla tõesti liiga ulmelise tempoga ja ma võingi tunduda peast täiesti soe, aga esiteks eks ma olegi ja teiseks vahel lihtsalt elus juhtub selliseid asju ja ma ei kavatse seda mis juhtus ära rikkuda grammigi kahetsusega ja süütundega. Elu ongi vahel täiesti ettearvamatu. No eks mulle ise ka ei jõua nagu päris kohale, aga nii natuke kui jõuab olen ma pealaest jalatallani õnnelik.

Rääkides kahetsusest ja vigadest. Üks asi, milles ma olen veendunud, on see, et iga kogemus ja eluseik on millekski hea. No alati vist ei ole ka, aga kui talitada nii nagu mina ehk õppida igast isegi kõige hullemast kogemusest midagi ja panna see elutarkuse kategooriasse, siis on see kasvõi natukenegi kasulik. Kogemus. Teine kord ei astu ämbrisse ja kui astungi, siis ehk oskan sealt kiiremini välja astuda.
Teine asi on see, et ma ei oleks ju üldse see inimene, kui ma olen, kui ma ei oleks just neid asju läbi elanud. Jah, ma võiksin olla veidi ehk isegi parem inimene, aga tont seda teab - vb hoopis kordades hullem. Igatahes mulle meeldib see, kes ma praegu olen ja mulle meeldib see kus ma olen ehk ma olen ka okei kõikide asjadega, mis mu elus juhtunud on.

Ja pealegi on mul ju iga päev võimalus olla see veidi parem inimene - seda peab lihtsalt tahtma. Ja no ma tahan! Täitsa lõpp kuidas ma seda tahan! Tahan enda pärast eelkõige, aga muidugi ka Tema pärast ja teiste pärast ka. Pealegi... mul on vist sedasi, et mida nö parem inimene ma suudan olla, seda õnnelikum ma ka olen. Ja õnnelik olemine on lihtsalt superäge!






No  igatahes ma üritan nüüd marurahulik olla, anda endale ja sellele kõigele aega, et kasvada...
Tark ei torma nagu öeldakse ja isegi kui selle kõige algus oli ikka väga tormakas siis nüüd on mul ju ometi kogu maailma aeg, et olla, hingata, hoolida, kasvada jne

Teie natuke väga peast soe,
 M.

Happy Little Pill

Kui ma võtan kokku olnud nädala, siis ma ei oska sellele ei positiivset ega negatiivset hinnangut anda. Pigem on kõik nii loomulik ja hea, väikeste mustade plekkidega - nagu ikka.

Üks asi mis mulle tohutult meeldib, on see, et mul on lõpuks ometi aega iseendaga olla. Mõelda, magada, tuba koristada, lugeda luuletusi ja kirjutada blogi. Ma lähen liimist lahti, kui ma pika aja jooksul ei saa üldse üksi olla. Ma ei ole kunagi üksik, kui ma üksi olen. Mulle meeldib üksi. Praegu ka meeldib lihtsalt istuda oma eriti pesases kodus, kuulata muusikat ja lihtsalt olla.

Üks asi, mis mulle üldse ei meeldi on see, et mu tervis on lihtsalt loll. Kategooriliselt segi peast. Ühel hetkel on kõik imeline ja teisel hetkel on mul vaja istuda, sest ma lihtsalt enam üldse ei jaksa. Tipnes see muidugi olukorraga, kui ma ilustuudios kokku kukkusin. Teen massaaži selle imelise LPG aparaadiga, käib sügav arutelu kliendiga elu asjadest ja järsku tekkisid silme ette mustad pilved, peanupp läks külmaks ja "sipelgaid täis" ja jalad muutusid keedetud spagettideks. Ma ei saanud kohe mitte midagi teha enam, et püsti seista ja nii ma siis varisesin toolile. Klient oli õnneks kahe jalaga maapeal mutt. Kargas püsti, lükkas mu lauale pikali, tõi vett, tegi tuult ja naeris. Mul on siiralt hea meel, et ta naeris, sest see oli ainuke asi vist, mis selles olukorras mu enesetunnet parandas. No ja siis ma lamasin, klient istus toolil ja nii me chillisime seal...

Teine asi, mis mulle tohutult meeldib on uued inimesed mu elus. Uued tutvused on alati põnevad ja rikastavad. Lausa nukker on, et ma vahepeal nii kodukanaks hakkasin ja suurest hirmust inimesi ei lasknud ligigi. Vanad tuttavad on alati omas heas hinnas, aga just uutele inimestele mu elus oli ikka uks suletud. Teadagi miks. Ma kipun sageli olema liialt sõbralik ja nunnu...ja väga sageli aetakse see minupuhul segamini flirdiga vms. No ei olnud seesuguseid pingeid vaja vahepeal, kuid nüüd tahaks uutes tutvustes lausa supelda. Mul on eluenergia veits otsas - positiivsed inimesed, tulge külla!

 Teine asi mis mulle ei meeldi on see, et ma kipun natuke hajameelne olema. Nagu siilike udus, kes tudub tugitoolis. Ma unustan ja jään veidi hiljaks. Ja ma ei saa aru miks. Mul on raske meelde jätta asju, mida ma ei ole üles enda jaoks kirjutanud. Samas ei ole õnneks midagi väga olulist tegemata jäänud ja super on see, et mul on nii armsad sõbrad, kes teevad pikem pai, kui peksu mu hädisuse peale.

Kolmas asi, mis mulle meeldib on muiata ja salaja naeratada.

Kolmas asi, mis mulle natuke ei meeldi on mu laiskuseuss, mille ma ei tea kust saanud olen. Saab peksa.

Your true only,
Mir

Kodu

Home is where the heart is...

Minu väike ja pool-nõukakas Mustamäe korteris vist siiski on mu kodu. Lõpuks ometi on mul kodu!

Eih, ma ei ole olnud elanik aadressil Kuuse 1 Käbi 2, kuid kodu on siiski ju nii palju enamat, kui lihtsalt neli seina ja koht, kus sa magad.
 Läbi oma elu olen ma ikka suht kodutu olnud küll.

Vanemate kodu oli ka minu kodu, aa ainult selle hetkeni, kui jõudis kohale, et see on siiski rohkem nende unistused-valikud-otsused, kui minu enda omad. Iga inimene on oma nägu ja niisamuti ka nende kodu - seetõttu on ka mu vanemate kodu nende moodi ja nende oma reeglitega. Kahjuks või õnneks jõudis mulle ikka üsna noores eas kohale, et jah, see on mu elukoht, aga mitte minu kodu. Oma koduks seal vanemate majas suutsin ma nimetada oma viie-ruutmeetrilist tuba, kuid see oli ka kõik. Ometigi oli seal päris mõnus - minu moodi, minu nägu. Pole ka ime, et ma õppisin, magasin, sõin ja veetsin kõik võimaliku aja ainult oma toas. Teistes tubades olid siiski ju teiste reeglid. Ehk home is where the heart is, isegi kui see on üks imetilluke tuba.Kõige ägedamalt õõnestas sealset kodutunnet viimseni hetk, kui mind põhimõtteliselt sealt välja visati. Tüli ja arusaamatuse käigus küll - aga mis sest enam. Andsin võtmed naabritädile ja enam kunagi tagasi ei võtnudki.

"Kodu" number kaks. Minu venna korter, mille ta oli omaette üürinud, kuid olude sunnil elasin ma seal päris hea jupi aega. Seal ei olnudki mul oma tuba. Isegi oma voodit mitte. Diivan, mille laiuseks oli vähem kui 50cm oligi mu kodu. Asjad mustades prügikottides ja null sõnaõigust külalistevalikul ja lõputud ööd, kui ma pikutasin põrandal, et minu poolemeetrine elamispind vabaneks. Ja ometigi sai käidud tööl ja koolis - hinded olid head ja raha tuli peaaegu piisavalt.

Number kolm oli taas minu venna korter, kuid enam mitte üürikas ja ohhsaimet, mul oli oma tuba. Madrats maas ja mu kullakallis valge kaltsuvaip maas. See oligi kõik. Oma esimese potilille sain ka. Valge orhidee. Sealt sai alguse komme voodis elada, sest kui sul rohkem pole midagi, siis nii ongi. Selgeks sai voodis õppimine, unistamine, lugemine... Ehk sellest ajast ta kiiks panna Instagrami üles mitmeid pilte läbi aja stiilis mina-oma-voodis-ns-olemas. Üsna kodune oli, aga mitte siiski oma kodu. Ja siis hakkas vana nõiaring jälle pihta ehk väike ja armas salakaval väljasöömine. Iga kord, kui mind ei olnud, tõsteti mu tuba rõõmsalt kola täis ja kõik muu säärane, mis sellise asjaga veel kaasas käib. Kuni selle hetkeni, et mu asjad tõsteti kõik eest ära kappi ja öeldi, et kui tahad, eks siis tule järgi. Võtmed pidin taaskord ära andma.

Kodu number 4,5,6.... Ma isegi ei mäleta kelle kõigi diivanitel ma elanud olen. Neist kirkam oli korter kus elas kaks kristlast, neeger ja juut ja meie Leenuga. Kombo missugune.

Mariliisi kodu. Väike armas tuba, kus oli ilmatuma kole sektsioonkapp ja magamiseks pea, et kõlbmatu diivan. Üksi oleks veel vast hakkama saanud, aga kui pool diivanist on nii tugevalt kreenis, et tahes-tahtmata üks rullib teisele otsa siis oli nii naeru kui pisaraid seal magamisega. Mis halvasti, see paremaks. Ehk üsna kiirelt sai minu väike buduaar remondi ja super hubase olemise. Kuid kas see ka koduks sai - ohei. Kui sa pead viie-ruudust tuba jagama, ei ole kerge. Veel raskemaks teeb selle asjaolu, et see, kellega sa tuba jagad tahab su elust teada kõike. Viimseni. Ja katsu sa siis halva tujuga omaette olla või kõhuvaluga rahus pikutada või oma sigadusi rahus kahetseda, kui keegi on koguaeg - kussa käisid, missa tegid, missa tunned, aga missa mõtled. Ja siis ma hakkasin jooma. Hea lihtne lahendus, kui tahad kaua väljas olla ja koju minna ei taha - keegi ju ikka sinuga tina paneb, eriti veel kui sul raha on...
Ja siis ei olnud enam raha. Ja pikki öid väljas promilliga. Olid vaid pikad öö-tööd, rasked koolipäevad ja süsimustad närvid. Sel hetkel kadus ka kodu täielikult.

Ja siis juhtus ime. Peale tunde isa õlal nutmisi, paanikas kõnesid öösel sassis peaga  ja öid, kui ei julge külge keerata, sain ma endale Mustamäe korteri. Päris oma kodu potensiaali. Kole korter keset sügavat Mustamäed... ja ometi ma olin niii õnnes et nutsin õnnepisaraid, kui ma siia esmakordselt üksi jäin.

Ja siis tuli hädaline Haapsalust, kes oli sama kodutu, kui mina olin senimaani olnud. Tuli kuuks, kuid jäi aastaks. Peagi oli neid kaks siis kaks-pool. Mul oli oma kodu, kuid ma olin kodutu. Rahulikust hommikul pesuväel tatsamisest ja hammastepesust võisin peagi vaid und näha. Rõdule minna ei tohtinud. Ja pidev segadus... Säh sulle hea inimene olemist! Kui tekib küsimus, et miks see kõik nii läks, siis uskuge, ma ei oska teile seletada - ma lihtsalt ei oska öelda EI.

Ühel päeval astusin ma oma korteri uksest sisse ja kaks-ja-pool olid välja kolinud. Vaatasin. Lausa istusin jupp aega keset tuba ja vaatasin. See oli täpselt see sama tunne, kui siis, kui olin esmakordselt siin  üksi istunud ja ringi vaadanud. Kerge udusule tunne. Rõõm. Plaanid. Elu!
Ja saabus õhtupoolik. Ja noormees suure spordikotiga.

Ma isegi ei oska kirjeldada mis tunne see oli. Ma tahtsin et ta oleks siin oma spordikotiga, aga ma olin oma kodutu olemisest nii laastatud et ma lihtsalt olin vait. Kõikjäi vait. Ka mu tunded. Kõik emotsioonid. Ainus mõte oli see, et noooh, kuidas siis kooselu elatakse. Äratus, dušš, tee hommikusööki, söö, tee voodi ära...tule koju ja ütle tere ja räägi kuidas su päev läks, kuula rõõme ja muresid, tee õhtusöök, söö, mine magama. See oli ainuke mis mu peast läbi käis kõik need päevad. Aga salasoov teha kõik oma nägu ja tegu jäi kangesti kipitama. Heii, kallis, teeks selle asja nii? Eieieiiii, nii on imelik, ma joonistasin juba kõik plaanid ja tõin sulle selle ja selle ja selle ja selle... Ja ma ei suutnud. Sest ma tahtsin oma kodu. Oma näoga, oma käe järgi... Ja kooselu läks katki.

Milles siis asi on? Kas ma olen suutmatu kellegi teise soovidega arvestama?
Ei, asi on selles, et mul on vaja oma kodu. Seda ühte kohta kus ma saan lõpuks olla. Teha nii nagu mina tahan. Tõsta asjad nii nagu mina tahan... ja lihtsalt olla. Lihtsalt seepärast, et üks inimene ei suuda olla lõpmatult kodutu.

Ma palun vabandust, kui ma sellega siin kellegi tundeid riivasin, kuid ehk see seletab teile natukene lahti kõike, mis mu sees toimub.

With all my love,
Mirjam

(... kes istub oma kodus, oma diivanil, kuulab enda valitud muusikat, kelle kõht on enda valmistatud toitu täis ja kelle suul on mesimagus muie.)