Paradiisisaar

Ma olen alati natuke liiga julge igasugustes väljakutsetes olnud. See on läbi elu toonud mulle meeletuid seiklusi, kohutavad paanikatunnet ja lõputut rahulolu.

Seekordne väljakutse oli ettepanek, kus pidin ühe eesti perega kaasa sõitma Dominikaani Vabariiki, et nende pere lapsi hoida. Palka mulle selle reisi eest ei pakutud küll aga reisi ise, mille kogumaksumus olu üle kahetuhande euro. Sellist raha mul endal pole ilmaski niisama ripakil ja reisimist ma armastan. Seega otsustasin, et lähen.

Reisi põhiülesandeks on mul hoida kahte last – 7 aastane hüperaktiivne ärahellitatud preili ja 9 aastane poiss, kes käib tema sõnul „puuetega laste koolis“. Algselt pidi olema minu hoida ööpäevaringselt ka 7-kuune beebi, kuid vanemad said Dominikaani kohale jõudes siiski aru, et nii väikest last ei tohiks ikkagi hüljata nädalaks võõras kohas võõra inimesega. Seega beebi jäi mängust välja. Beebi asemele tekkisid siiski kaks teist mureõuna – vanavanemad. Kumbki ei räägi sõnagi inglise keelt ja eks vanus on seniilsusega ka ühe hea kombo nende puhul teinud. Nende puhul lahendas asja praeguseks rumm. Aga sellest hiljem.

Lend siia on ikka paganama pikk. Ma juba poolel teel siia ehk Amsterdamis maandudes ei tundnud oma sabakonti. Siis tuli istuda lennukile mis viis Hollandist Dominikaani. Mul sai peaaegu eluisu otsa, kui ma nägin lennuki väikesest telekast, et lend kestab 9,5h. Olen elus korra nii kaua sõitnud ja see oli KOHUTAV. Istusin oma tuima sabakondiga ja palvetasin, et beebit mulle sellel lennul hoidma ei toodaks. Päris ma sellest ei pääsenud, kuid enamus reisi magas titt vanaema süles. Mu kõrval istus mesinädalatele sõitev paarike. Nende eriti kleepuv kudrutamine pani juba siis eriti valusalt oma noormeest igatsema.

Endalegi üllatuseks elasin ma selle lennu siiski üle. Kohale jõudes algas selline keskmine mehhiko draama. Keegi ei teadnud, kus nende kohvrid, passid ja kõik muu vajalik on. Terve see natuke liig-emotsionaalne pere vehkis kätega, karjus üle lennujaama ja loopis omi asju laiali. Eestlased või midagi – päris ka. Pe4ale seda, kui olin ära täitnud kõikide maabumiskaardid, saime me lõpuks viimastena sealsest kontrollpunktist läbi ja imekombel jõudsime me ka transfeerideni, mis meid hotellidesse viisid. Lapsevanemad ühte ja mina koos teistega teise hotelli. Kohale jõudes oli juba kottpime, kuid palavus endiselt nagu aurusaunas.

Hotellitoas on mul nii suur voodi nagu mu pool magamistuba. Neljakesi mahuks vabalt. Kaisutades veelgi rohkem. Mulle sobis. Kodus on mul 120cm laiune voodi, mis eelistab koos magamiseks ikka erilist kaisulembust. Enamus öödest kukub siiski üks noormees peaaegu voodist välja. Aga see selleks.

Sõidul hotelli tajusin ma ehedat siinset elu. Teeääred olid täis sääreväristajaid mille otsas shokolaadipoisid paljajalu eriti meelaste nägudega mulle lehvitasid. Teeääri kaunistasid eriti nappides riietes kopsakate ahtritega näked, kes demonstreerisid selliseid ahvatluspoose, mida ma parimates stripikate reklaamides näinudki enne ei olnud. Isegi mul tõmbus keha veidi imelikuks. Möödusime putkadest, mis kujutasid üldjuhul ennast ette mõnda posti, mille otsa oli punutud palmilehtedest katused. Isegi lennujaama katus oli palmilehtedest.  Antud putkades müüdi kõike, mida veel võimalik müüa on. Osad palmiputkad olid ka baarid, mille ümber vedelesid meetri kõrgused prügihunnikud. Nii-öelda baarides istusid mustanahalised õlitünnidel baarileti ääres, mis oli tehtud kõigest kättesaadavast. Hurmav vaesus. Tõeline ehe elu koos palmilehtedest keeratud sigarite, odava rummi ja higipärlites sädelevate pigilastega.

Olin lummatud. Olin lausa hämmeldunud kogu sellest tõelisusest. Tahtsin minna nendega sinna õlitünnidele istuma ja kõigile hüüda „Hola!“. Ja siis sõitis buss edasi ja keeras teele, mille ääres puudu igasugune elu. Mida edasi seda prügivaesemaks ja piinlikumalt korralikumaks asi läks. Kuni meie ees kõrgusid suured rauast väravad, mis meie bussile avati. Buss sõitis sisse ja minu sisemus tahtis nutta. Kõik oli sealtmaalt tehislik ja ebaehe. Bussijuht ütles veel reisijatele naljatades: „Now you are safe!“. 

Laulusõnad „Tahaks kaugele saarele lennata ära, kust päevast-päeva võiks olla niisama“ tunduvad küll ilgelt ahvatlevana, kuid minu jaoks on tegelikkus veidi teine. Ma ei ütlegi, et mulle ei meeldi niisama olla. Üsna tihti korraldan ma endale ju neid voodilooma päevi, kus ma reaalselt ei teegi midagi. Kuid kordades rohkem meeldib mulle avastada ja kogeda midagi uut. Ja see kõik mida ma kogeda tahan on ju seal teiselpool raudväravat, kus on „not safe“.

Käisin hommikul infotunnis, kus ma olin ainuke, kes inglise keelt rääkis ja seetõttu tehti mulle täiesti one-to-one infokas. Vestlesin eriti kena hollandlannaga, kellele selgitasin oma siinset olukorda. Ta naeris. Kuulasin hoolega ära kõik võimalused, mis siin teha saab ja siis ma vajusin näost ära. Ta vaatas mind ja naeris veelenam ning teatas „you are going to die of boredom, my dear!“.  Tuleb välja, et hotellipiiridest ei lastagi välja ja hotellipiirides sees on kolm restorani, bassein ja rannaäär. Mul tekkis korraks paanika.

Tagasiteel hotellituppa oma kasvandike juurde otsustasin ma siiski – ma kavatsen seda lihtsalt niisama igavusse suremist täiega nautida. Kavatsen saada ilusaks ja pruuniks, kasvatada neid tegelasi natukenegi paremateks inimesteks ja süüa ennast ümmarguseks. Dieeti jõuab eestis ka pidada, sest ega peale reisi raha söömiseks niikuinii mõned päevad ei ole. Ja nimelt on meil siin säherdune pakett, et kõik on hinna sees. Kõik ala carte menüü, rootsilauad ja meetrite pikkused kokteilinimekirjad.

Mängisin jõnglastega kaarte. Nad ei teadnud mitte ühtegi mängu. Õpetasin neile kaardimängu alust – potik noia (kas kirjutataksegi nii?). Kui ma preililt küsisin, et kas tal juurdekäimiseks seitset on siis ta mõtles veidi, võttis juba tapetud seitsme ja teatas . nüüd on! Siiralt.

Kaardimäng toimus rõdul, kus ookeani vaadates mul tekkis idee. Mööda rannaäärt saab ju siit vanglast siiski välja. Pakkisin pudinad kokku ja hakkasimegi mööda ookeani laineid tundmatusse suunda tammuma. Ja ohsaimet! Ma leidsin oma kauplejad peale 15min rannaäärt kõmpimist. Ma leidsin oma aarde! Ühel sealsetest tegelastest oli kodustatud pisike ahv. Tegin temaga modellipilte niikaua, kuni ta mul väikse näpu peaaegu küljest hammustas. Ostsin lastele pisikesed dollarilised käevõrud ja oma alfaisasele midagi ägedat. Lastel oli lõbus, mul justkui eesmärgi saavutamisest ülim rahulolu ja neegripoisid said kah rikkamaks.

Vanavanemad ei leia ei oma hotellituba, söögikohta ja näägutavad pidevalt mu kasvandike üle. Kaua ma ei kannatanud. Võtsin vanahärral natist kinni ja vedasin ta rannabaari. Tellisin talle maailma kangeima rummikoksi ja endale koola. Ulatasin talle joogi. Lõime kokku. Võtsime mõlemad lonksu. Tema tegi tugevaid grimasse, aga mina teatasin nukralt: Üsna lahjasid rummkooliasid tehakse siin“. Härra vaatas mind ja võttis uue lonksu ja teatas „egas jah…“. Meheau on tore asi, mille otsas kohati liugu lasta.

Peagi oli vanurike shvipsis ja kreenis ja minu õnneks meeldis memmele rumm mitte meheau tõestamise pärast vaid lihtsalt niisama. Mida kokteil edasi, seda rõõmsamaks nad läksid. Näägutamine jäi ära ja purjakil pead tuli ju välja magama minna. 2 down, 2 to go.

Lapsed on ajavahe tõttu õhtuks ikka täitsa soodad. Lollusi genereeritakse kiiremini, kui mäkis burkse tehakse. Neid ma täis ju ka joota ei saanud. Peale vanakeste tuttu saatmist hüppasin ise kiirelt baarist läbi, võtsin 3 tekiilashotti hinge alla, et ennast üleväsinud jõnglaste tasemele viia ja siis tekkis mul geniaalne idee. Me kõik oleme ju ennast nii kurgumulguni täis söönud, et enam ei kannata ärkvel olla. Võtsin pudinad ja teatasin neile, et täna teeme sellist mängu, et käime kõik kolm restot läbi ja igasühes neist tuleb meil midagi süüa. Nad ei märganudki, et ma igalpool nendest väiksema eine võtsin. Kolmandas restos nad juba ägisesid ja nõudsid hotellituppa minemist. Hotellitoas jootsin neile köhasiirupit otse pudelist, lubasin hambad pesemata jätta tingimusel, et hommikul pesevad ja peale nelja lehte Pippi Pikksuki lugemist kuulsin ma juba nohinat.

Siin rõdul kokteili juues, pimeduses ookeanilainete mühinat kuulates ja salaja ühte pereema antud suitsu tehes on olla üsna idülliline. Minust veidi taamal käib ehtne mainstream disko, kuid sinna ma ei lähe. Vaatamata minu iseäralikele kasvatusmeetoditele olen ma väsinud ja vajan oma iluund.

Kisses,
M

Fall

Sügis on tore. Mitte üldsegi lehehunnikute pärast, millest saab korra jalgu läbi lohistades rõõmu tunda. Sügisel on lihtsalt oma feeling. Juba on külm, nina kisub vesiseks ja näpuotsad kipitavad jahedusest, aga ometigi on kõik päiksekillud, mis veel sügisel on, nii head.
Mulle isegi ei paku pinget see, et oii, kui ilus ja värviline. No olgu. Onjah ilus kirju-mirju. Aga sealjuures on ikka sadu kordi mõnusam oma natuke külma nina sellegi kaelale suruda ja sooja salli sisse pugeda.
Selline karge ja mõnus.

Ma tahaks kirjutada, kui õnnelik ma olen, aga see kõik on niikuinii kõigile näha.

Ma olen motiveeritud ja selline maailmavallutaja hetkel, et ise ka ei usu. Ma käin isegi reaalselt kogu aeg koolis ja no vähe sellest! Mul on koguaeg õpitud. Nagu mitmeid päevi ette juba. No need kes mind piisavalt tunnevad, teavad, et kooliga on mul alati see "kõige viimasel minutil" teema olnud. Ja nüüd on teistpidi.

Ma tahan hoolitseda enda eest. Ehk ma otsisin välja vitamiinid ja panin need lauale ritta. Väike C, D, Mg, Ca ja letsitiin, et olla ilus terve, tugev ja mõistusega, mis pidevalt kinni ei kiilu.

Ma tahan teha asju, mis mulle alati meeldinud on. Ehk ma kirjutasin DanceActi kirja, millele sain ülipositiivse vastuse ja uuest nädalast hakkan juba ehk isegi teal tantsimas käima.  Sest mulle meeldib üliväga tantsida. Kõik energia sedasi välja lasta ja uus puhtam energia sisse hingata.

Ma tahan head muusikat oma jalutuskäikudesse, oma igapäevahetkedesse, oma autosõitudesse. Ja ma tahan niisama sellesse ära eksida. Kodus. Peol.

Ma tahan kogu seda motivatsiooni ja õnne pakkida väikestesse pakikestesse ja seda sulle iga päev kinkida!

Teie M