Ma olen eluaeg tundnud, et me kõik siin planeedil oleme
võrdsed. Ma ei teagi, kas see on tõekspidamine, mis on minuga kaasa sündinud
või on see olnud minu kasvatus. Kindlasti on järelemõeldes mingit mõju
avaldanud selle tõeks-pidamise väljakujunemisel minu lapsepõlv. Sai ju meetrise
kodutütrena Lennart Meri kõrval teel Haapsalust Hiiumaale praamil koos lõunat
söödud ja see oli väikesele tüdrukule ikkagi suur asi – president ju ometi!
Samas ei mäleta ma, et mul oleks siiski mingi ülevoolav minestamisetunne olnud.
Ja asi ei olnud selles, et ma ei oleks adunud, kes mu kõrval einestab, ma
lihtsalt vaatasin toda halli meest ja mõtlesin, et nojah, siuke siis ongi
president- täitsa minu vanaisa moodi!
Lapsena sai üldse mingite jõletähtsate vennikestega
alalõpmata kohtuda. Võinoh, teatud maastikul jõletähtsatega. Pidevalt olid meil
väliskülalised siit ja sealtpoolt maakera külas ja lõputu väljas õhtustamine
oli selline tavaline taks. Samuti olen ma ju ise palju reisinud, mille käigus
olen kohtunud küll erinevate kirikuisadega, suurfirmade direktoritega jnejne Ja
selle juures on olnud pidevalt küsimus – aga miks on nemad paremad, kui mina?
Ei olegi.
Samamoodi on asi ka vastupidi. Ma kunagi ei vaata ühelegi
koristajale, kojamehele või säästuka müüjale viltu. Olen ju isegi koristaja
olnud ja lausa kahes kohas. Siinkohal on mul põhimõte, et me kunagi ei tea,
miks see inimene koristaja on. Võib-olla on tal elus selline sundolukord ja
kodus ootavad neli suud toitmist aga võib-olla see ongi reaalselt see mida ta
tahab ja on selle juures siiralt õnnelik! Mul on suisa valus vaadata, kuidas
selliseid inimesi kohati üldse ei austata – nagu pelgalt amet määraks
inimväärikuse. Seda mitte-austamist näen ma siin Dominikaanis eriti hästi.
Hommikubuffe. Kõik võtavad rootsi laua stiilis rikkalikult
laualt kõike meelepärast ja lähevad laua taha sööma. Ja siis hakkab trall
pihta. Kõrvallauas sõi üks noormees pannkooke. Iga kord, kui ta oli portsuga
lõpetanud jättis ta veidi moosise taldriku lauale ja tõi uuel taldrikul uue
pannkoogi ja nii kokku neli korda! No vähe sellest, et teenindaja pidi kokku
neli korda tema taldrikut ära viima on see ju mõttetu vee laristamine (mitte et
ma just mingi eriline keskkonnateematseja oleksin). Teises lauas kukkus lapsel
banaan maha. Selle asemel, et lapsevanem oleks selle salvrätiga üleskorjanud,
litsus ta seda veidi talla all ja lükkas laua alla – sest jumala eest, küll üks
mustanahaline selle ära pühib ja põranda taas läikima lööb!
Üleüldse käis siin mingi meeletu läbutsemine. Kõikjale
jäetakse kõikvõimalikku prügi vedelema ja toitu raisatakse rohkem kui Olde
Hansas.
Kui ma nüüd hetke mõtlen, siis siin peaksid ometi olema
inimesed, kes ei ole nö „madalamast klassist“ sest muidu nad ei oleks siia
puhkama tulemist endale lubada saanud. Aga ehk just asi selles ongi – nad
arvavadki et nad on tavainimesest paremad ja seetõttu võivad sea moodi käituda.
See sama suhtumine on ka minu poisiklutist kasvandikul.
Meil käivad iga päev koristajad, kes seavad meie voodid
ülima korrektsusega üles. Lisaks sellele pesevad nad kõik põrandad ja toovad
värskeid rätikuid, puuvilju ja vett. Ülim luksus! Jõudsime peale lõnasööki
lastega tagasi tuppa ja kõik oli taas superkorras…va see, et jõnglase voodil ei
olnud voodikatet. Poiss oli selle eelmisel päeval magama minnes voodi alla
virutanud ja koristajahaldjas ei olnud seda lihtsalt üles leidnud. Tüüp vaatas
ja siis küsis kurja häälega: „Miks minu voodi pole ilusti ära tehtud!?“ Kui ma
seletasin, et ise ta virutas oma voodikatte voodi alla ja kust koristaja pidi
teadma kus see on siis teatas ta: „No siis otsigu! Tulgu kohe tagasi ja tehku
mu voodi korda! Miks mina pean voodikatteta voodiga leppima! Kutsu nad kohe
tagasi, mina siukest sitta voodit ei taha!“… Ma ei pea vist seletamagi, mis
tunde see minus tekitas.
Vähe sellest, et kõik siinsed neegrikesed ei ole nende jaoks
midagi väärt, ei austa nad üksteist ka tiba mitte. On suur vahe, kui lapsed
räägivad niisama rumalaid sõnu ja norivad üksteist napakate väljenditega või
kui meelega üksteist tugevalt alavääristatakse. Niisugust sõimu ma pole ammu
kuulnud, mis nende kahe vahel on. Söögilauas hakkas mul nende sõimusõnade peale
toit suus ringi käima ja kõrvadest solgivett tilkuma. Võtsin mõlemalt natist
kinni ja viisin hotellituppa. Ühe panin rõdule luku taha ja teise enda kõrvale
raamatut lugema. Pool tundi mõlemat pidi. Muidugi enne selgitasin, miks ma nii
teen ja voilaa! Praeguseks on pea, et kolm tundi ilma sõimuta saanud.
Aga miks just rõdule luku taha? Sest ma ise jäin sinna eile
tunniks ajaks kinni!
Jätsin lapsed korraks vanaemaga basseiniäärde kokkuleppega,
et saadab lapsed tuppa viieteist minuti pärast, sest siis on pesu ja jutuaeg.
Viisteist minutit oli piisav aeg, et minna salaja rõdupattu tegema. Istusin,
nautisin korrakski vaikust ja üksi olemist. Ja siis hakkasin tuppa minema – aga
ohei, rõdu uks oli kinni vajunud. Jätsin ju rõdu ustele ainult väikse prao
sisse, et mu patustamine tuppa tunda ei oleks. Ja siis oli instakarma (ehk
instant karma) käes! Istun mina inimtühja ookeani ääres rõdul kinni. Naabreid
polnud ka rõdul. Muukisin ja tagusin, aga uks oli ikka kinni mis kinni. Lapsed
muidugi tagusid juba ammu toa ukse taga, mis ka lukus oli ja võtmekaart oli
muidugi toas. Lõpuks tulid sakslasest naabrid koju ja kutsusid mulle abi.
Imelik oli muidugi see, et selle asemel, et keegi töötajatest oleks võtmega
tuppa tulnud ja rõduukse seestpoolt lahti teinud, ronis hoopis üks pisike must
mees naaberrõdult minu rõdule ja keeras rõdu ukse kruvikaga lihtsalt eest ära.
Imelikud inimesed, aga siiski inimesed.
Mida ma selle kõigega öelda tahan on see, et ma siiralt
loodan, et kogu meie ühiskonna arenemisega praagitakse lõpuks natukenegi rohkem
välja see suhtumine, et on mõttetud ja mõttekad inimesed just nende töö ja
elukutsete järgi. Minu jaoks on inimene suht tühi, kui ta oma ambitsiooni ära
ei kasuta või kui ta on reaalselt kuri või lausloll, mitte seetõttu, et ta
imelisel paradiisisaarel rannariisuja on.
M
