My racing heart.

What I want to say is, beautiful things happen to us if we are open-minded and open to new experiences. Our choice is to make them miserable or make good memories out of them. These kind of moments are even more perfect if you are fully honest with yourself, with your lovedones and with all the people around you. M.V.

Mu puhkus saab kohe läbi. Nädalake kampsunis diivanil mõnulemist, kust ei puudunud tasside viisi kohvi ja teed, mitu pokaali head veini ja tohutult palju maitsvaid hõrgutisi. Kaalule ei julgegi astuda vist. 
Sellesse nädalasse mahtus tegelikult väga palju. Sügavaid mõtteid. Käest kinni mööda tänavat itsitades jooksmist. Tantsu ja tralli. Spidomeetri taas ellu ärkamist ja ropus koguses Haapsalu draamat - nagu ikka. Naljakas on see, et ma ei ole enam osa draamast, aga see on siiani kõikjal mu ümber. Kokku-lahku, kes kellele sisse küttis ("Mu mees taob nkn kõik luugid kinni!"), kes keda pettis, kes kellega magas, kes kelle juures lõpetas, kes kellega niisama miilustas, kelle 15a rase õde tuli kättpidi kellele kallale, kellele meeldib mu pinginaabri ex-boyfriend, kes flirdib oma joomatsükliga...Tallinnas ei juhtu ka nii palju ulmelisi asju, kui Haapsalus. Ja siin peetakse seda kõike normaalseks. 
Aga ma armastan oma kodulinna ja kõiki neid napakaid (eiei, on erandeid) kaasa-arvatult. See on mu kodu, mu soe pesa ja mu kaaslinlased. 

Istusin Rikaga Lemonis. Meil oli "ühe-õlle-õhtu" - seega olles hullu möllu sees täiesti kained ja viisakad me lihtsalt vaatasime enda ümber toimuvat. Need lapsed, kes alles koolivetsudes rate pilte tegid, mängisid koridoris lätsu ja olid niisama tüütud kilkajad, lammutasid nüüd pitsidest viina juua. Tuimalt. Lisaks nendele "lastele" oli päris palju vanemaid inimesi. Emad-isad, kes ei oska oma tühjaks lennanud pesas midagi ette võtta või pole suutnudki oma pesa kunagi punuda. Ja see kõik tundus nii veider. Haapsalus ongi nii. 
Verivärskelt 18 saanud noored, keda ei suuda veel tõsiselt võtta ja vanakesed, kes on tõsiselt võtmiseks peast kentsakalt liiga noored.Vahepealne vanus on oma tee leidnud Tallinnas, Tartus või kes teab veel kus.  Ja siis sa oled...ja vahid. Ja tunned ennast vanana, olles ise alles 20. Elu iroonia. 

See sama asi võib olla ka üks põhjustest, miks ma 20ne aastaselt tahaks lihtsalt olla ja pesa punuda. Olla stabiilne, armastav, kodu eest hoolitsev, hea, truu ja aus kaaslane. Endalgi napakas oma mõtteid kuulata. Mõtteid soojast kodust, kellestki, kes ukse peale vastu tuleb ja kellestki, kes iga õhtu kaissu võtab. Ei, mul ei ole "saamata-ja-söömata-aga-pole-joomata" olukord, mul on siiras tahe olla kellelegi truu ja hea kaaslane. Kedagi austada ja armastada.
Ma tunnen ennast vanana.
Ja see on päris hirmus. 
...

Uus tass sooja teed...
Hingan sisse.
Hingan välja.
Hea on olla.

M

What next?

Elus elus on midagi püsivat, siis need on muutused.

Ma olen õnnelik ja põnevil.
Kui sa oled midagi nii kaua oodanud ja sa tunned iga päevaga, kuidas see asi sulle lähemale jõuab...
Selline mõnus värin ja ootus on.
Jah, ma tean, ma ei tohiks enne õhtut hõisata, aga ma olen selles nii veendunud. Ma juba ammu olin selles väga veendunud. Ja kui sa millessegi nii siiralt usud, siis see sulle ka tuleb. See töötab.
Samas ma tean ka, et see võtab aega. Kevadel ehk, nagu üks tips mulle ette kuulutas :)

Ja põnevil ei ole ma ainult ühe asja pärast.
Teine väga kaua oodatud asi - ma saan lõpuks endale oma kodu!!!
Kuigi jah, sellega läheb ka aega, aga ma ootan. Kannatlikult ootan. Aga peas juba loon pilte endast uues kodus rõdul kohvi joomas...

Nii palju siis tulevikuootustest.
Aga see mis pragugi toimub on nonsens.

Mul on olnud täielik nirvaana tükk aega suhete osas. Pole ja ei taha ka. Chill. Ja ei igatse ka nagu.
Ja nüüd (nagu elus ikka - kõik korraga) on "järjekord uksetaga". Aga mina olen oma valiku teinud juba ammu... Eks paistab, mismoodi see meil õnnestub.

PS! See aasta ma lausa ootan jõule!

Nüüd aga Kaljasesse tööle.

xxx, Teie M.

Tiks tiks

Hästi ilus ja mahe lugu on.
Aitäh Helina! :)

Täna oli niiiii mõnna nautida P!nki uusi ballaade ja rahulikku vanavara, õõtsuda varahommikul bussiga Haapsalust Tallinna poole ja vaadata üleni valgeid puid-põõsaid, mis helkisid karge hommikupäikese käes. Siuke ilus oli olla lausa...

Nii shokolaaad, et muutu või neegriks.
Nomnomnom.

Mingu uus värskus tuli selle lumega. Nalajaks... ma tavaliselt ei salli talve ja poen selle eest nii sügavale sooja teki alla kui üldse veel saab. Või lihtsalt ignoreerin täiega kogu olukorda. Aga seekord I kinda like it. Müts peas, käpikud käes ja varbadjääs - pole viga.

Ja see õiguse õppimine ajab pea kumisema.

Kosmeetikakool võiks ka juba läbi saama hakata.
Ja üldse tahaks Ben&Jerry'se jäätist!
Seda samust seal pildil.
Issand saatke mulle üks suur topsitäis jäätist ja paar kilo motivatsioooni!!!
Kuluks marjaks ära küll.

Tegelikult on elu nagu täiesti uue ja põneva lehekülje keeranud.
Phun phun phun.

M

My Love by Sia

Ma pidingi end seekord kaua koguma...

Peale seda krahhi, mis tuli ei kuskilt ja pani kõik nii kokku jooksma, et süda jäi vaevu põksuma ja läks ka ei kuhugi, hävitas mu oskuse rääkida seda, mis on.
Vahepeal olid hommikusöök, magamine, uksevõtmed, uue koogi retsept, õigusnormide liigitus ja muud säärased lihtsakoelised asjad nende hingelisest seisukohast. Aga see mis on päriselt, see oli pausil.
Ei mitte midagi erilist, lihtsalt seisak. Ei mingit märkimisväärset emotsionaalset affekti, lihtsalt määratlematus. Ei ühtegi draamat, lihtsalt soov olla omaette.

Ma ei ole mitte kunagi olnud selle poolt, et inimene peab asju endas hoidma.
 Jah, ma usun, et tasameelsus ja vaikimine on kuskilt otsast voorused, aga mis kuramuse voorus on see, mis sind ennast seest nii kangesti õõnestab. Voorus... kas selle kasulikkust tunnistatakse ainult tema hea olemuse tõttu teiste inimeste suhtes? Selle mõõdupuuga, et inimesed arvavad siis sinust paremini? Voorused on inimestele lugupidamise ostmiseks.  Aga kes tänapäeva ühiskonnas enam üldse kellestki lugu peab? Emast ja isast jah, ehk, võib-olla. Kaugemad eeskujud...lollus. Ja kui arvestada fakti, et kõigil on sinust niikuinii sajaga savi (no va, kui kritiseerida saab), siis kelle ees eputamiseks sa nende voorustega  ilus  üritad olla.
Ja nüüd ma hoian seda vaikimise voorust, aga teisel põhjusel.
Põhjusel, et vahel on lihtsalt nii palju lihtsam vait olla kui rääkida.
Rääkimine tõmbab alasti, muudab nõrgaks.
Ja nüüd ma hoian asju endas.
Ja nii ongi.

M

a ja...

muide, kui keegi tahab peaga vastu seina joosta, siis ärge muretsege- see on nende enda pea!

Sa ei olegi bitch!

Elu iroonia jätkub ja in hardcore mode.
Sul on kutt, kelle ex tüdruk tundub sulle räme bitch ja füürer ja inimene, kes suudab su elu pm ära rikkuda. See sama kutt ajab kõik teie draamad selle bitchi kaela ja ütleb, etsa kaotasid oma töö tema pärast. Sa lähed kutist lahku ja see sama füürer küsib lambist FBis: Kuidas sul läheb?
10 minutit vaikust, lõug käib laksakil vastu maad ja sa ootad sõimu.
Sõimu ei tule, tuleb siiras huvi su tegemiste vastu.
Möödub aeg...palju aega ja sa lepid selle sama tüdrukuga kokku date'i.
Sa lähed selle tüdrukuga date'ile ja tuleb väja, et ta on fun, tore ja sa naerad temaga koos selle sama kuti debiilsuste üle...pisarates ja naeru kätte lämbudes kuskil Olde küünlavalguses pipranapsu taga.
Ja sa jõuad koju, sinnani naerdes, ja mõtled, et elu on indeed irooniline.
Ma tänan sind sa vana t*raürask, et mulle nii armsa tütarlapse teele sokutasid!
awesome.

3 little wishes...

1. Ma tahan minna Mehikosse. Nautida sealset kirevat elu, head õlut ja puhast tekiilat. Tantsida kuumade rütmide järgi, süüa sealseid meelipaitavaid roogasid, olla öises pillerkaares ja soojuse rüpes. 

2. Ma tahan näha koolibriid. Noh, päriselt nagu. Kuidas nad lendavad oma imepisikeste tiibadega õielt õiele. Ma tahaks neid terve päeva salajas jälgida...

3. Ma tahan abielluda suures võimsas kirikus. Ma tahan valget kleiti ja nelja lilleneiut. Ja palju valgeid roose. 

hahah. normaalne, mis ? :)

Muidu ma just lõpetasin kandideerimise koolidesse. Irooniline. Miks? Sest ma sain suht alles oma vahetusevanema töö eriti mõnusalt käppa, mulle pakuti juhatajakohta ühte eriti klämmi kohvikusse ja mina... ma tahan minna kooli noh! :D Nüüd peab igast ime katsetele minema ja siis juba sügist ootama. Muidugi sel juhul, kui hästi läheb ja ma sisse saan.
Aga küll ma saan.

Naljakas, et minust siis jälle koolijüts saab. Kosmeetilisi imevigureid õpin ma ka edasi, sest kui sa oled ikka ühe korraliku auto raha enda kooli alla pannud, ei raatsi ikka ära tulla küll.

See, kuidas ma elama hakkan on müsteerium. Kaks kooli ei võimalda kohe kindlasti tööl käimist. Vb saan mingi degustaatori koha vms, aga ega sellest ei piisa, et ära elada. Aga mu kosmeetiline imevigur vajab veel terve aasta maksmist ja elada on ju ka vaja. Kas tõesti hakkan mina ka laenu orjaks?! :(
Ei taha, aga kui muud ei jää üle, sis muud ei jää üle. 

Aga pöidlad pihku, sammud kooli poole, tarkus pähe ja siis ratsarikkaks ja siis Mehikosse!
Sounds like a plan, eah?

M