F hell ja maivõi!

Ma hoian ennast täiega tagasi, et mitte kõike lihtsalt sajaga kõige mustematesse aukudesse saata.
Mul on kõrini ja viljandi. Lihtsalt fakk, mai suuda enam kakelda nende asjadega ja ma ei suuda enam ennast kokku võtta.
Ma teen iga päev nii palju kui ma jaksan. Magan 4h ja teen jälle. Magan 5h ja jälle. Ja ma ei jõua oma asjadega ühele poole, sest ma lihtsalt ei suuda oma aega produktiivselt ära kasutada.
Ja siis olen nagu elav surnu. Vaevu suudan ennast näpistades ja kuklalt juukseid peast kitkudes üleval hoida terve päeva...ja siis tuleb öö. Ja und ei ole. Ja tahaks teha kõike muud peale magamise ja õppimise.
Ja siis tuleb hommik ja tuleb masendus.

Miks see lugu?
Sest ma tunnen nii. Kõik on sassis.
NATUURA!

M

Vaikus muusikas.

Tahaks nutta ja samas ei tahaks ka.
Kahtlane on olla ja samas on hea.
Kõik on segamini ja samas on ilus.

Teate küll seda tunnet, kus samas on kõik hästi, aga miskit nagu torgib ja ei leia asu.
Pean vist tunnistama, et ma olen lõpuks ära väsinud ja no ikka toredalt on kopp ees. Samas ei pane üldse imestama, et ma sellisesse punkti olen jõudnud. Kaks kooli ja töö ei ole naljategu ja muudkui peab ju ringi lippama. Ma lihtsalt enam ei jaksa sedasi hullu panna. Läheks siis kõik libedalt, aga ei... Kool, kus käin, tehakse kutsekaks ja arvatavasti peab kooli vahetama hakkama. Teine kool kus käin on ikka väga totakas-veidrate süsteemidega. Töö, mida ma teen on paras pain in the ass, sest mulle helistatakse vahel isegi südaööl teatega, et KOHE on vaja uuesti mingeid lennuliste teha jms.

Aga teate, ma tegelikult olen sellest üle, sest ma olen alati hakkama saanud ja saan see kord ka. Need materiaalsed kooli-töö asjad on tegelikult mitte üldse nii tõsiselt võetavad kui esmapilgul tundub. Ja kui jätakski ühe kooli pooleli või võtaks akadeemilise? Keda see peale minu mõjutab? Õige, mitte kui kedagi. Ja kui mina ise enam ei jaksa, siis ma ju teen endale head ja siis ongi ju see ok.
Aga ma ei taha pooleli jätta, sest mulle meeldib endale tõestada, et yes I can!
Kõik laheneb niikuinii. Nende asjade pärast põdemine on lihtsalt mõttetu tegelikkuses. Iga asi tuleb lõpuks ikkagi täpselt siis kui vaja.

Hoopis teine lugu on nende mittemateriaalsete südameasjadega.
Igatsusest selle järgi, et keegi kõrval oleks teen ma lollusi. Lasen latti madalamale. Lepin asjadega, mis mulle tegelikult vastumeelsed on. Mõtlen peas inimesi ilusamaks, kui nad tegelikult on. Lasen endale ligi, kuigi ei taha jne
Ja siis saan kaineks. Mitte alkoholist, aga sellest lollusest.
Ja siis on nukker, et ma endast tükikesi olen ära andnud ja endale haiget teinud, kuigi ma ju tegelikkuses teadsin, et ega see midagi head ei too. Ja siis on kass. Kohe päris mitu kassi.

Ma kohtasin noormeest, kes mitte ei pannud mu südant kiiremini põksuma, aga näitas kvaliteeti, mis võib olla suhtlemises. Viisakus, siirus, lõputu ausus, lugupidamine, hoolimine ja sügav soov teisest aru saada ja mis peamine - ta võtab kõike nii nagu on. Ma pole sekundiksi põdema millegi pärast ja tundnud et ta midagi minult ootaks - see on nii vabastav ja soe. Sellised inimesed on aarded.
Imelised aarded.
Ja sellised inimesed panevad mõistma, et seal siiski on see "prints valgel hobusel". Mõttetu on ennast tükikestena kinkida nendele, kelle oma tegelikult olla ei taha.

Ma tõusen ja säran.
Armun ja armastan.
Töötan ja võidan.
Sest ma suudan.

Teie M

Kevad vä?

Plirts-plärts, käes on Märts. NOT.
Tegelikult on sellest külmast tuulest juba kopp ammuilma ees ja tõesõna ei viitsi enam uisutada. Tahaks juba kõik oma ilusad papud-plätud jalga panna, lehviva kleidi selga tõmmata ja hõljuda mööda päikselisi tänavaid.
Kus sa sellega. Kevade lõhna on vaid poole ninasõõrmega tunda... oh! There is one thing! Sõita ei näe. ÜLDSE! Iga kord kui foori juurde satud siis palvetad peas: please be green, please be green...

Vahepeal on palju muutunud. Ülla ülla. Koguaeg ju muutub midagi.
Uus töö, uus väljakutse.
Lennusaatja on tegelikult päris tore olla, sest üldsiselt need inimesed, kes puhkusereisile lähevad on üsna heatujulised ja toredad. Kõigil on selline kergelt peata kana olek, aga selle annab andeks. Ainukene asi on see vene keel. Sellega annab ikka askeldada, aga YES I CAN!

Auto on mul tubli laps olnud. Bensu võtab vähe ja annab sellegi andeks, et ta ülepeakaela porine on. Pole üldse minu süü. Lisaks sellele saab ikka päris palju nalja selle auto ümber. No pole mitte üks kord olnud, kui keegi foori taga kõrvale tõmbab ja joonele paneb. Vahtijaid on ka rohkem, kui kooli aula jagu.

Anyhow. Tegelikult on kõik tip-top. Homme mängin pühadejänest ja üleüldse on elu lill.

M

Feelin' good.

'
Head ööd, neegrinäod, pudulojused, piffensid ja muud loomad!

M.

Once upon a time.

The secret of happiness is freedom. The secret of freedom is courage.

Julgus olla erinev. Julgus ise endale peeglist otsa vaadata. Mitte korraks, vaid kaua ja pikalt ja nii, et hirmus ei hakka. Kui saad endaga hakkama, siis saad ka kõige muuga. 

Mul oli täna hea päev. Cosy. Sweet. Succsessful.

M

My racing heart.

What I want to say is, beautiful things happen to us if we are open-minded and open to new experiences. Our choice is to make them miserable or make good memories out of them. These kind of moments are even more perfect if you are fully honest with yourself, with your lovedones and with all the people around you. M.V.

Mu puhkus saab kohe läbi. Nädalake kampsunis diivanil mõnulemist, kust ei puudunud tasside viisi kohvi ja teed, mitu pokaali head veini ja tohutult palju maitsvaid hõrgutisi. Kaalule ei julgegi astuda vist. 
Sellesse nädalasse mahtus tegelikult väga palju. Sügavaid mõtteid. Käest kinni mööda tänavat itsitades jooksmist. Tantsu ja tralli. Spidomeetri taas ellu ärkamist ja ropus koguses Haapsalu draamat - nagu ikka. Naljakas on see, et ma ei ole enam osa draamast, aga see on siiani kõikjal mu ümber. Kokku-lahku, kes kellele sisse küttis ("Mu mees taob nkn kõik luugid kinni!"), kes keda pettis, kes kellega magas, kes kelle juures lõpetas, kes kellega niisama miilustas, kelle 15a rase õde tuli kättpidi kellele kallale, kellele meeldib mu pinginaabri ex-boyfriend, kes flirdib oma joomatsükliga...Tallinnas ei juhtu ka nii palju ulmelisi asju, kui Haapsalus. Ja siin peetakse seda kõike normaalseks. 
Aga ma armastan oma kodulinna ja kõiki neid napakaid (eiei, on erandeid) kaasa-arvatult. See on mu kodu, mu soe pesa ja mu kaaslinlased. 

Istusin Rikaga Lemonis. Meil oli "ühe-õlle-õhtu" - seega olles hullu möllu sees täiesti kained ja viisakad me lihtsalt vaatasime enda ümber toimuvat. Need lapsed, kes alles koolivetsudes rate pilte tegid, mängisid koridoris lätsu ja olid niisama tüütud kilkajad, lammutasid nüüd pitsidest viina juua. Tuimalt. Lisaks nendele "lastele" oli päris palju vanemaid inimesi. Emad-isad, kes ei oska oma tühjaks lennanud pesas midagi ette võtta või pole suutnudki oma pesa kunagi punuda. Ja see kõik tundus nii veider. Haapsalus ongi nii. 
Verivärskelt 18 saanud noored, keda ei suuda veel tõsiselt võtta ja vanakesed, kes on tõsiselt võtmiseks peast kentsakalt liiga noored.Vahepealne vanus on oma tee leidnud Tallinnas, Tartus või kes teab veel kus.  Ja siis sa oled...ja vahid. Ja tunned ennast vanana, olles ise alles 20. Elu iroonia. 

See sama asi võib olla ka üks põhjustest, miks ma 20ne aastaselt tahaks lihtsalt olla ja pesa punuda. Olla stabiilne, armastav, kodu eest hoolitsev, hea, truu ja aus kaaslane. Endalgi napakas oma mõtteid kuulata. Mõtteid soojast kodust, kellestki, kes ukse peale vastu tuleb ja kellestki, kes iga õhtu kaissu võtab. Ei, mul ei ole "saamata-ja-söömata-aga-pole-joomata" olukord, mul on siiras tahe olla kellelegi truu ja hea kaaslane. Kedagi austada ja armastada.
Ma tunnen ennast vanana.
Ja see on päris hirmus. 
...

Uus tass sooja teed...
Hingan sisse.
Hingan välja.
Hea on olla.

M

What next?

Elus elus on midagi püsivat, siis need on muutused.

Ma olen õnnelik ja põnevil.
Kui sa oled midagi nii kaua oodanud ja sa tunned iga päevaga, kuidas see asi sulle lähemale jõuab...
Selline mõnus värin ja ootus on.
Jah, ma tean, ma ei tohiks enne õhtut hõisata, aga ma olen selles nii veendunud. Ma juba ammu olin selles väga veendunud. Ja kui sa millessegi nii siiralt usud, siis see sulle ka tuleb. See töötab.
Samas ma tean ka, et see võtab aega. Kevadel ehk, nagu üks tips mulle ette kuulutas :)

Ja põnevil ei ole ma ainult ühe asja pärast.
Teine väga kaua oodatud asi - ma saan lõpuks endale oma kodu!!!
Kuigi jah, sellega läheb ka aega, aga ma ootan. Kannatlikult ootan. Aga peas juba loon pilte endast uues kodus rõdul kohvi joomas...

Nii palju siis tulevikuootustest.
Aga see mis pragugi toimub on nonsens.

Mul on olnud täielik nirvaana tükk aega suhete osas. Pole ja ei taha ka. Chill. Ja ei igatse ka nagu.
Ja nüüd (nagu elus ikka - kõik korraga) on "järjekord uksetaga". Aga mina olen oma valiku teinud juba ammu... Eks paistab, mismoodi see meil õnnestub.

PS! See aasta ma lausa ootan jõule!

Nüüd aga Kaljasesse tööle.

xxx, Teie M.