Happy Little Pill

Kui ma võtan kokku olnud nädala, siis ma ei oska sellele ei positiivset ega negatiivset hinnangut anda. Pigem on kõik nii loomulik ja hea, väikeste mustade plekkidega - nagu ikka.

Üks asi mis mulle tohutult meeldib, on see, et mul on lõpuks ometi aega iseendaga olla. Mõelda, magada, tuba koristada, lugeda luuletusi ja kirjutada blogi. Ma lähen liimist lahti, kui ma pika aja jooksul ei saa üldse üksi olla. Ma ei ole kunagi üksik, kui ma üksi olen. Mulle meeldib üksi. Praegu ka meeldib lihtsalt istuda oma eriti pesases kodus, kuulata muusikat ja lihtsalt olla.

Üks asi, mis mulle üldse ei meeldi on see, et mu tervis on lihtsalt loll. Kategooriliselt segi peast. Ühel hetkel on kõik imeline ja teisel hetkel on mul vaja istuda, sest ma lihtsalt enam üldse ei jaksa. Tipnes see muidugi olukorraga, kui ma ilustuudios kokku kukkusin. Teen massaaži selle imelise LPG aparaadiga, käib sügav arutelu kliendiga elu asjadest ja järsku tekkisid silme ette mustad pilved, peanupp läks külmaks ja "sipelgaid täis" ja jalad muutusid keedetud spagettideks. Ma ei saanud kohe mitte midagi teha enam, et püsti seista ja nii ma siis varisesin toolile. Klient oli õnneks kahe jalaga maapeal mutt. Kargas püsti, lükkas mu lauale pikali, tõi vett, tegi tuult ja naeris. Mul on siiralt hea meel, et ta naeris, sest see oli ainuke asi vist, mis selles olukorras mu enesetunnet parandas. No ja siis ma lamasin, klient istus toolil ja nii me chillisime seal...

Teine asi, mis mulle tohutult meeldib on uued inimesed mu elus. Uued tutvused on alati põnevad ja rikastavad. Lausa nukker on, et ma vahepeal nii kodukanaks hakkasin ja suurest hirmust inimesi ei lasknud ligigi. Vanad tuttavad on alati omas heas hinnas, aga just uutele inimestele mu elus oli ikka uks suletud. Teadagi miks. Ma kipun sageli olema liialt sõbralik ja nunnu...ja väga sageli aetakse see minupuhul segamini flirdiga vms. No ei olnud seesuguseid pingeid vaja vahepeal, kuid nüüd tahaks uutes tutvustes lausa supelda. Mul on eluenergia veits otsas - positiivsed inimesed, tulge külla!

 Teine asi mis mulle ei meeldi on see, et ma kipun natuke hajameelne olema. Nagu siilike udus, kes tudub tugitoolis. Ma unustan ja jään veidi hiljaks. Ja ma ei saa aru miks. Mul on raske meelde jätta asju, mida ma ei ole üles enda jaoks kirjutanud. Samas ei ole õnneks midagi väga olulist tegemata jäänud ja super on see, et mul on nii armsad sõbrad, kes teevad pikem pai, kui peksu mu hädisuse peale.

Kolmas asi, mis mulle meeldib on muiata ja salaja naeratada.

Kolmas asi, mis mulle natuke ei meeldi on mu laiskuseuss, mille ma ei tea kust saanud olen. Saab peksa.

Your true only,
Mir

Kodu

Home is where the heart is...

Minu väike ja pool-nõukakas Mustamäe korteris vist siiski on mu kodu. Lõpuks ometi on mul kodu!

Eih, ma ei ole olnud elanik aadressil Kuuse 1 Käbi 2, kuid kodu on siiski ju nii palju enamat, kui lihtsalt neli seina ja koht, kus sa magad.
 Läbi oma elu olen ma ikka suht kodutu olnud küll.

Vanemate kodu oli ka minu kodu, aa ainult selle hetkeni, kui jõudis kohale, et see on siiski rohkem nende unistused-valikud-otsused, kui minu enda omad. Iga inimene on oma nägu ja niisamuti ka nende kodu - seetõttu on ka mu vanemate kodu nende moodi ja nende oma reeglitega. Kahjuks või õnneks jõudis mulle ikka üsna noores eas kohale, et jah, see on mu elukoht, aga mitte minu kodu. Oma koduks seal vanemate majas suutsin ma nimetada oma viie-ruutmeetrilist tuba, kuid see oli ka kõik. Ometigi oli seal päris mõnus - minu moodi, minu nägu. Pole ka ime, et ma õppisin, magasin, sõin ja veetsin kõik võimaliku aja ainult oma toas. Teistes tubades olid siiski ju teiste reeglid. Ehk home is where the heart is, isegi kui see on üks imetilluke tuba.Kõige ägedamalt õõnestas sealset kodutunnet viimseni hetk, kui mind põhimõtteliselt sealt välja visati. Tüli ja arusaamatuse käigus küll - aga mis sest enam. Andsin võtmed naabritädile ja enam kunagi tagasi ei võtnudki.

"Kodu" number kaks. Minu venna korter, mille ta oli omaette üürinud, kuid olude sunnil elasin ma seal päris hea jupi aega. Seal ei olnudki mul oma tuba. Isegi oma voodit mitte. Diivan, mille laiuseks oli vähem kui 50cm oligi mu kodu. Asjad mustades prügikottides ja null sõnaõigust külalistevalikul ja lõputud ööd, kui ma pikutasin põrandal, et minu poolemeetrine elamispind vabaneks. Ja ometigi sai käidud tööl ja koolis - hinded olid head ja raha tuli peaaegu piisavalt.

Number kolm oli taas minu venna korter, kuid enam mitte üürikas ja ohhsaimet, mul oli oma tuba. Madrats maas ja mu kullakallis valge kaltsuvaip maas. See oligi kõik. Oma esimese potilille sain ka. Valge orhidee. Sealt sai alguse komme voodis elada, sest kui sul rohkem pole midagi, siis nii ongi. Selgeks sai voodis õppimine, unistamine, lugemine... Ehk sellest ajast ta kiiks panna Instagrami üles mitmeid pilte läbi aja stiilis mina-oma-voodis-ns-olemas. Üsna kodune oli, aga mitte siiski oma kodu. Ja siis hakkas vana nõiaring jälle pihta ehk väike ja armas salakaval väljasöömine. Iga kord, kui mind ei olnud, tõsteti mu tuba rõõmsalt kola täis ja kõik muu säärane, mis sellise asjaga veel kaasas käib. Kuni selle hetkeni, et mu asjad tõsteti kõik eest ära kappi ja öeldi, et kui tahad, eks siis tule järgi. Võtmed pidin taaskord ära andma.

Kodu number 4,5,6.... Ma isegi ei mäleta kelle kõigi diivanitel ma elanud olen. Neist kirkam oli korter kus elas kaks kristlast, neeger ja juut ja meie Leenuga. Kombo missugune.

Mariliisi kodu. Väike armas tuba, kus oli ilmatuma kole sektsioonkapp ja magamiseks pea, et kõlbmatu diivan. Üksi oleks veel vast hakkama saanud, aga kui pool diivanist on nii tugevalt kreenis, et tahes-tahtmata üks rullib teisele otsa siis oli nii naeru kui pisaraid seal magamisega. Mis halvasti, see paremaks. Ehk üsna kiirelt sai minu väike buduaar remondi ja super hubase olemise. Kuid kas see ka koduks sai - ohei. Kui sa pead viie-ruudust tuba jagama, ei ole kerge. Veel raskemaks teeb selle asjaolu, et see, kellega sa tuba jagad tahab su elust teada kõike. Viimseni. Ja katsu sa siis halva tujuga omaette olla või kõhuvaluga rahus pikutada või oma sigadusi rahus kahetseda, kui keegi on koguaeg - kussa käisid, missa tegid, missa tunned, aga missa mõtled. Ja siis ma hakkasin jooma. Hea lihtne lahendus, kui tahad kaua väljas olla ja koju minna ei taha - keegi ju ikka sinuga tina paneb, eriti veel kui sul raha on...
Ja siis ei olnud enam raha. Ja pikki öid väljas promilliga. Olid vaid pikad öö-tööd, rasked koolipäevad ja süsimustad närvid. Sel hetkel kadus ka kodu täielikult.

Ja siis juhtus ime. Peale tunde isa õlal nutmisi, paanikas kõnesid öösel sassis peaga  ja öid, kui ei julge külge keerata, sain ma endale Mustamäe korteri. Päris oma kodu potensiaali. Kole korter keset sügavat Mustamäed... ja ometi ma olin niii õnnes et nutsin õnnepisaraid, kui ma siia esmakordselt üksi jäin.

Ja siis tuli hädaline Haapsalust, kes oli sama kodutu, kui mina olin senimaani olnud. Tuli kuuks, kuid jäi aastaks. Peagi oli neid kaks siis kaks-pool. Mul oli oma kodu, kuid ma olin kodutu. Rahulikust hommikul pesuväel tatsamisest ja hammastepesust võisin peagi vaid und näha. Rõdule minna ei tohtinud. Ja pidev segadus... Säh sulle hea inimene olemist! Kui tekib küsimus, et miks see kõik nii läks, siis uskuge, ma ei oska teile seletada - ma lihtsalt ei oska öelda EI.

Ühel päeval astusin ma oma korteri uksest sisse ja kaks-ja-pool olid välja kolinud. Vaatasin. Lausa istusin jupp aega keset tuba ja vaatasin. See oli täpselt see sama tunne, kui siis, kui olin esmakordselt siin  üksi istunud ja ringi vaadanud. Kerge udusule tunne. Rõõm. Plaanid. Elu!
Ja saabus õhtupoolik. Ja noormees suure spordikotiga.

Ma isegi ei oska kirjeldada mis tunne see oli. Ma tahtsin et ta oleks siin oma spordikotiga, aga ma olin oma kodutu olemisest nii laastatud et ma lihtsalt olin vait. Kõikjäi vait. Ka mu tunded. Kõik emotsioonid. Ainus mõte oli see, et noooh, kuidas siis kooselu elatakse. Äratus, dušš, tee hommikusööki, söö, tee voodi ära...tule koju ja ütle tere ja räägi kuidas su päev läks, kuula rõõme ja muresid, tee õhtusöök, söö, mine magama. See oli ainuke mis mu peast läbi käis kõik need päevad. Aga salasoov teha kõik oma nägu ja tegu jäi kangesti kipitama. Heii, kallis, teeks selle asja nii? Eieieiiii, nii on imelik, ma joonistasin juba kõik plaanid ja tõin sulle selle ja selle ja selle ja selle... Ja ma ei suutnud. Sest ma tahtsin oma kodu. Oma näoga, oma käe järgi... Ja kooselu läks katki.

Milles siis asi on? Kas ma olen suutmatu kellegi teise soovidega arvestama?
Ei, asi on selles, et mul on vaja oma kodu. Seda ühte kohta kus ma saan lõpuks olla. Teha nii nagu mina tahan. Tõsta asjad nii nagu mina tahan... ja lihtsalt olla. Lihtsalt seepärast, et üks inimene ei suuda olla lõpmatult kodutu.

Ma palun vabandust, kui ma sellega siin kellegi tundeid riivasin, kuid ehk see seletab teile natukene lahti kõike, mis mu sees toimub.

With all my love,
Mirjam

(... kes istub oma kodus, oma diivanil, kuulab enda valitud muusikat, kelle kõht on enda valmistatud toitu täis ja kelle suul on mesimagus muie.)

Kõik on metsas

Istun keset lehtpuumetsa, murdunud paksu lepatüve otsas. Maa on pehme ja märg, tennise otsad mullased. Päike paistab üksikute kiirtena, sest enamus ta valgusest jääb puutüvedesse kinni. Kõik kohiseb. Panen silmad kinni ja hingan sügavalt sisse ja veel sügavamalt välja. Kordan toimingut. Ja veelkord.
Olgu.
Siin on piisavalt hea, neutraalne ja vaikne.

Ma olen märganud, et mind ajab siin elus vaid kaks asja lohutamatult nutma. Lohutamatult nutmine on selline nutt, mida sa võid nutta mitu päeva järjest. No mitte nüüd sõna otseses mõttes järjest, sest vahepeal peab head nägu tegema ja silmaalused ripsmeduššist puhtaks saama, aga samas jälle, kohe kui on peidus hetk, kerkivad pisarad silma ja südamel hakkab valus. Peidus dušši all, nõusid pestes, üksi autoga sõites, hommikul üksi kohvi juues. Alati ei peagi üksi olema, piisab vaid näo peitmisest või magamise teesklemisest kellegi kaisus. No ja vahel on see nutt nii pealetükkiv, et nutad teiste eeski. See on muidugi ebameeldiv, sest siis hakatakse sind sondeerima, uurima ja näppima. Ma räägin alati ise, miks ma nutan. Peab lihtsalt vait jääma ja aega andma. Ma ei ole sugugi nii tugev inimene, kes kõik enda sees suudab hoida, aga ma tõesti ei suuda kellestki üle rääkida.

See selleks. Need kaks asja mis mind nutma ajavad on ülekohus ja saladused.
Kaks täiesti erinevat asja.

Ülekohus ajab nutma täiesti seletamatul viisil ja koheselt . Instinkt või muu selline. Sõna ÜLEkohus väljendab ülemäärast kohut ehk justkui liiga ranget karistust. Selle järgi on ülekohus sama mis ebaõiglus. Õiglus on aga paika pandud moraal (mis igal inimesel veidi erineb) ja ebaõiglus selle moraali riive. Ehk mis ma selle kõigega öelda tahan, on see, et mulle teeb väga haiget kui keegi minu arusaamade järgi mulle liiga teeb. Võib-olla kellegi teise arust on nii mõnigi minujaoks väga ebaõiglane olukord ok, kuid see on siiski minu mina, kogu minu tõekspidamiste ja olemusega.  Säärased olukorrad kus ma tunnen, et mulle on ilmselgelt liiga tehtud, ajavad mind mitmeks päevaks nutma. Kusjuures, see liiga tegemine ei peagi midagi eriti suurt ja tõsist olema.  Ja no muidugi arim variant on see, kui ma suudan ise endale ülekohut teha. No see on lausa kirjeldamatult äge ja täiesti omaette ooper.

Saladused ajavad nutma nende söövitva iseloomu pärast ja pikapeale. Ma võin kohati väga hea saladuste hoidja olla. On asju mida olen hoidnud enda teada aastaid ja need ei näri mind. Närima hakkab saladus, mille rääkimisvajadusest ma kindel ei ole ehk ma ei tea, kas ma teeks välja rääkimisega rohkem kasu või kahju. Vürtsi annab muidugi juurde see, kui saladus on enda tekitatud ehk siis kui lihtsalt hoian oma tundeid ja mõtteid endale, sest ma küll tahaks rääkida, aga ma pole üldse kindel, kas ma tahaks selle järellainedust näha või tunda. Või kas on õige aeg. Või kas ma olen üldse kindel oma mõtetes ja tunnetes. Aga see kõik tahaks niiväga välja tulla. Üsna labane on seda võrrelda pohmellise kõhuvaluga, mis keset viisakat kohtumist piinab ja kui ainukese vetsu uks on papist. Ehk sa nii väga tahaks minna, aga sa ei taha tegeleda nende näoilmetega, mis pärast vetsus käimist sinule osaks võivad saada. Siinkohal lahendaks olukorra see, kui oleks lihtsalt pohhui, aga sa ju üritad head muljet jätta. Tunne saladuste hoidmisel on suht sarnane. Ja siis see keerab sul sees. Ja sa üritad ühte ja teistmoodi olla, aga ikka piinab. Ja siis sa peaaegu juba ütled midagi, aga saad veel sõnasabast kinni. Kahjuks lõppevad tavaliselt sellised asjad... no sellisele tungile ikkalõpuni vastu ei suuda seista. Aga õnneks on selleks ajaks tavaliselt asi "küps" ehk vahel ongi parem kui mõni selline saladus eriti robustsel valjuhäälsel viisil välja tuleb.
Aga niikaua kui ta veel on, siis ta piinab...ja see piin ajabki nutma. Vaikima ka, sest on hirm plahvatada. Ja nutma. Iga peidu hetk.

Miks ma nutmisest kirjutan?
Ma siiralt püüan aru saada miks ma viimasel ajal alalõpmata töinata ihkan. No ja siis ma istun siin ja üritan ennast lahti kirjutada ja oma veevalangutest vabaneda.

On kaks asja, mis mind lohutamatult nutma ajavad - ülekohus ja saladused.
Kui neid kahte asja segatult ja väikestes kogustes doseerida,
siis...

M

Let's go bananas

Minu kirjutamisega on nii, et kõigepealt tekib tunne, et nüüd oleks kirjutada vaja, siis läheb aega umbes nädal, seejärel istun ma arvuti taha ja ilma ühegi konkreetse ideeta hakkan ma endast ridu ja sõnu ja tähti välja valama. See kõik tuleb nii sundimatult ja vabalt. See on sama kerge ja loomulik kui välja hingamine.

Pehme on.
Hea, soe ja pehme on.
Lihtsalt vahel juhtub neid momente, kus oma karmi realistlikuse ja külmaverelisuse juures suudan ma olla tulihingeline romantik ja hetkenautija. Need on need hetked kus mängib veidi ehk isegi kurvameelne muusika, soe küünlavalgus teeb seintele pai, vürtsihõnguline tee aurab nina ees ja äsja võetud vannist on nahk siidine, värske ja õitsev. Silmad kinni. Õhuvool mis tungib su kopsudesse. Kõik mu lihased mõistusest varbani on poolunes ja neid äratada ma ei raatsi. Deliirium. Nirvaana.
Kes mind tunneb, teab, et selliseid hetki tuleb vahel mu elus ette.
Mina võtan neid kui paradiisi maa peal, kui suurt õnnistust ja rahu, mis aeg-ajalt mu peale langevad.
Raske on panna sõnadesse seda vabaduse-mõnu-vaikuse tunnet, mis mu sees sellistel hetkedel võimust võtab. Võib-olla ehk keegi mõistabki, aga kui ei, siis ma ei näe, et ma peaks olema kurb, sest seda enam jäävad kõik sellised hetked mulle.
Pealegi ma usun, et ilma nende hetkedeta ma sureks.

Sureks?
Natuke karmilt ehk?
Ega tegelikult ei ole ikka küll. See pinge ja koormus mis mu peal lasuvad on kohati lausa surmavad. Asjad iseenesest ei ole rasked ja võimatud, aga see kokkujooks, mida nad aeg-ajalt suudavad tekitada on kohati nii katastroofiline et kui mul seda "välja hingamise" momenti vahepeal ei juhtuks, siis ma lihtsalt lämbuks ära.

Ma tunnen, et ees on väga suur muutuste aeg. Teisiti mõtlemise aeg.
Elu on nagu Age of Empires'i kaart, kus edasi kapates avaneb uus osa kaardist. Minu jaoks on avanenud uus osa, mis teeb mulle aina enam selgeks, et kõik mis ei tee mind õnnelikuks ei oma mingit mõtet, et mu elus olla. Iga päevaga ja vanusega me kasvame lahku oma sõpradest ja perest jne, sest pidevalt on uued ja aina raskemad väljakutsed, mis meie ajast aina suuremat ja suuremat osa nõuavad.
Kui sedasi mõelda, siis tekib mul küsimus, kes mind siis siin elus reaalselt õnnelikuks suudavad teha? Kes on väärt seda pisukest aega, mis mu elu väljakutsete kõrvalt alles jääb?
Eks need muutused selles osas tulevadki. Ma tunnen seda.

Ma ei viitsigi siin heietama hakata kui hästi v halvasti mul mu koolide ja tööde ja suhetega läheb. See ei olegi informatiivne koht mu sõpradele. Kui sa tahad teada, kuidas mul läheb, siis helista ja küsi...
See ongi minu diip shit koht, kus ma omadega aeg-ajalt bananas olen.
Ja selline peabki see koht olema.

Cheers my loved ones!

Mis sul viga on?!

Seda küsimust ma küsisin endalt eile vähemalt 22 ja pool korda. Selline geeniusest debiiliku tunne on. Et mismõttes?
Kas te pole märganud, et geeniusest idiootsuseni on kõigest paar millimeetrit ja vastupidi. Need tegelased, kes mingis asjas on kõige tublimad ja targemad tavaliselt sakivad sajaga nii mõneski teisest asjas. Näitena ma mäletan oma lapsepõlvest ühte poissi Haapsalust, kes teadis geograafiast vist kõike(!). Tal olid kõik riigid, nende linnad ja lipud peas. Tal olid isegi meeles milline krekaee millise euromündise taga igal riigil on. See ei olnud sugugi ainuke teemavaldkond, mida ta üdini tundis. Ja samas...ta oli sotsiaalselt debiilik. Ei mõistnud ta õigel ajal lahkuda ja inimese "mullidest" ei saanud ta ammugist aru, vaid pressis ennast alati sinu privaatvestlustesse jms.
Mida ma sellega öelda tahan on see, et isegi kui ma mõnes asjas ei ole isegi kõige nürim pliiats karbis, siis kohati ma olen ikka totaalne tumba-umba. Ma saan aru, et enamik inimesi ongi "piinatud geeniused" või lambakari või nimeta kuidas sa neid tahad ja tegelikult ei peagi siin maailmas kõigele pihta saama, aga mis on minu jaoks uus - kui ma millestki aru ei saa ja kohe kümnesse ei pane, siis ma lähen täiega närvi!
Ei, mitte närvi nii, et kukun laamendama, aga tekib selline ma-tahan-kuuli-endale-pähe-lasta tunne mida vürtsitab mingu-see-kõik-p tunne. Mu lemmik osa on muidugi see, et iga päevaga ma saan aru, kui vähe ma tegelikult asjadest aru saan ja kui palju on veel asju, millest ma kuulnudki ei ole. Tuhandeid süsteeme, mida võiks/peaks teadma, aga ei tea ja tunne jne. Ja siis ma istun. Väljas sajab paduvihma. Kivitrepp on külm. Vaatan kalkareid ringi kakerdamas ja oma kuuendat järjestikust pohmakat õllepadruniga parandamas. Noored poisid dressipükstes. Vanatädi, kes ei saa trepikoja ustki lahti. Sodiks sõidetud auto. Sissevisatud kooli aken.
Ja siis ma mõtlengi, et mis mul viga on!?
Jajah, mul on ju praegu ületamatud probleemid. Asjaõiguse kontrolltöö näiteks. Teiseks ületamatuks probleemiks saab kindlasti lugeda köögi kapi ühe riiuli puudumise või selle et juuksevärv on pool senti välja kasvanud.
No mis mul siis viga on?
Mu viga on see, et sain aru, et vb on rohkem maailmas kui mu enda ninaesine? Et minust on targemaid inimesi, kelle käest ma uusi teadmisi ja oskusi ja mõttelaade võin saada? Või, et kõik ikka ei ole nii must/valge?
Peaks nagu positiivsed uskumused olema. Ma vähemalt kuskilt kuulsin nii.

Mulle ei meeldi mingi jutt ei depressioonist ega stressist. Puhas jama. Ma olen enam kui kindel, et need asjad on nii state of mind. No mitte siis, kui sa pool aastat reaalselt magamata oled ja sul kõik ümber surevad vms... see ei ole aga praegune teema. Minu olukorras ei saa mul olla ei mingit deprekat ega stressi. Kui ma nii väidaks, siis arvaks ise ka, et olen mingi niisama hädaldaja, kes oma saamatuse ja halaga üritab tähelepanu võita. Mul on lihtsalt mingi...eee..raske on.
Võib nii öelda?
Mul on lihtsalt praegu rasked ajad. Hullumeelselt palju tööd, kool tõstab muudkui oma nõudmisi, praktikad ootavad tegemist, kodu on mingi poolkõva remondiga jne. Ei, ma ei virise, ma nendin fakte. See kõik nõuab mu energiat ja aega ja siinjuures ütlengi ära:
Ma ei väldi kedagi, mul ongi reaalselt KIIRE!
Kui sa helistad ja halad, siis ma lähengi närvi, sest mille faking üle sa halad. Selle üle, et mul ongi väga palju teha ja üritan ennast pinnapeal hoida ja tänu sellele ei jõua lulli lüüa?
Ma olen tõre? No...sa ei oleks, kui mingi halamine ja ulgumine on peaaegu iga telefonikõne taga, mis sulle üldse tehakse?
No ma olen perioodide ja muutuste usku.
Praegu on kiire ja pingeline periood, aga kõik ju muutub...sest kõik ju ALATI muutub.

Anyhow, tahaks mäki õunapirukat.

With love,
M

Roses are...

on my skin.

Lõpuks ometi saan ma rahus oma küljel magada nii, et ei pea valu pärast patja närima.
Ehk mu tattoo esimene etapp hakkab paranema. Kõigest 6h nõela all veel ja siis nädalaid kreemitamist ja paranemist.

Ma siiani ei suuda uskuda, et ma selle ära tegin, aga dämit kui ilus see ikka tuli ja tuleb :)

Peale selle on elu puhta rahulik olnud. Haiguslehel on tore istuda: 3 filmi päevas, mille kõrvale käib terve wc-paberi rulli täis nuuskamine. Muidugi need kõige jõledama maitsega kurgupastillid veel lisaks.
Aga vaatamata sellele on tore - vähemalt saab magada ja lugeda.

Öeldakse, et kui minevik helistab, siis pane kiirelt toru hargile ja jookse. Kui tõepähe seda nüüd võtta?

Täna rääkisin üle pooleteise aasta inimsega, kes kord oli mulle meeletult kallis ja woow... see oli hea vestlus. Mõnus ja kuidagi selline "I'm still there for you", olenemata sellest, et meie viimane kohtumine lõppes pisaratega. Im soo happy! ^^

Ma tegelt ei viitsi täna eriti kirjutada.

Muuuucho looove, 

M

Things to do today

1. Get up

Oli hommik, toas oli veel pime. 

Küünal veel põles eilsest ööst.

Tekk oli õhuline ja pehme.

Linad lõhnasid siidiselt värskelt.

Ja helises äratuskell.

Selle helid hiilisid vaikselt mu unne ja tõid mind reaalsusesse.

Vaatasin kella. Vaatasin lage.

Küünlavalgus mängis ikka laes varjude mängu. 

Jõin lonksu vett.

Ringutasin ja sirutasin ja aelesin linad sassi.

Panin äratuse kinni, et ta enam ei ärataks.

Mässisin end uuesti teki sisse, naeratasin mesimagusalt.

Ja magasin tuimalt edasi.

2. Survive

Kõndisin jalgu lohistades fliistekki mässituna kööki.

Panin vee keema ja küünla põlema. Tõmbasin selga mugavaima pesu.

Ja naeratasin endale peeglist. Kohv ja enda tehtud õunakook.

Avasin arvuti, vastasin kuuele meilile. Ei midagi hullu ja tundub, et sain andeks, 

et ennast välja magasin. Kolm kõnet ja inimeste rõõm teispool toru. 

Kell 4 on kohtumine Stockmannis.

Kell 6 näohooldus Sigmas.

Kell ükskõik vaatan lõpuks ühe filmi ära.

Kõige selle vahepeal on veel 101 toimetust.

3. Go back to bed

Oh, yes please!

M