a ja...

muide, kui keegi tahab peaga vastu seina joosta, siis ärge muretsege- see on nende enda pea!

Sa ei olegi bitch!

Elu iroonia jätkub ja in hardcore mode.
Sul on kutt, kelle ex tüdruk tundub sulle räme bitch ja füürer ja inimene, kes suudab su elu pm ära rikkuda. See sama kutt ajab kõik teie draamad selle bitchi kaela ja ütleb, etsa kaotasid oma töö tema pärast. Sa lähed kutist lahku ja see sama füürer küsib lambist FBis: Kuidas sul läheb?
10 minutit vaikust, lõug käib laksakil vastu maad ja sa ootad sõimu.
Sõimu ei tule, tuleb siiras huvi su tegemiste vastu.
Möödub aeg...palju aega ja sa lepid selle sama tüdrukuga kokku date'i.
Sa lähed selle tüdrukuga date'ile ja tuleb väja, et ta on fun, tore ja sa naerad temaga koos selle sama kuti debiilsuste üle...pisarates ja naeru kätte lämbudes kuskil Olde küünlavalguses pipranapsu taga.
Ja sa jõuad koju, sinnani naerdes, ja mõtled, et elu on indeed irooniline.
Ma tänan sind sa vana t*raürask, et mulle nii armsa tütarlapse teele sokutasid!
awesome.

3 little wishes...

1. Ma tahan minna Mehikosse. Nautida sealset kirevat elu, head õlut ja puhast tekiilat. Tantsida kuumade rütmide järgi, süüa sealseid meelipaitavaid roogasid, olla öises pillerkaares ja soojuse rüpes. 

2. Ma tahan näha koolibriid. Noh, päriselt nagu. Kuidas nad lendavad oma imepisikeste tiibadega õielt õiele. Ma tahaks neid terve päeva salajas jälgida...

3. Ma tahan abielluda suures võimsas kirikus. Ma tahan valget kleiti ja nelja lilleneiut. Ja palju valgeid roose. 

hahah. normaalne, mis ? :)

Muidu ma just lõpetasin kandideerimise koolidesse. Irooniline. Miks? Sest ma sain suht alles oma vahetusevanema töö eriti mõnusalt käppa, mulle pakuti juhatajakohta ühte eriti klämmi kohvikusse ja mina... ma tahan minna kooli noh! :D Nüüd peab igast ime katsetele minema ja siis juba sügist ootama. Muidugi sel juhul, kui hästi läheb ja ma sisse saan.
Aga küll ma saan.

Naljakas, et minust siis jälle koolijüts saab. Kosmeetilisi imevigureid õpin ma ka edasi, sest kui sa oled ikka ühe korraliku auto raha enda kooli alla pannud, ei raatsi ikka ära tulla küll.

See, kuidas ma elama hakkan on müsteerium. Kaks kooli ei võimalda kohe kindlasti tööl käimist. Vb saan mingi degustaatori koha vms, aga ega sellest ei piisa, et ära elada. Aga mu kosmeetiline imevigur vajab veel terve aasta maksmist ja elada on ju ka vaja. Kas tõesti hakkan mina ka laenu orjaks?! :(
Ei taha, aga kui muud ei jää üle, sis muud ei jää üle. 

Aga pöidlad pihku, sammud kooli poole, tarkus pähe ja siis ratsarikkaks ja siis Mehikosse!
Sounds like a plan, eah?

M

Öö vaikus.

Lillelised tennised viskasin esiku nurka, pakkisin oma koti lahti ja maandusin oma voodisse.
Pisike, pime ja soe hipinurgake on mu voodi.
Siin on puhtad linad ja karge hommikulõhn.
Siia patjadesse on nutetud mu koju ja kalleimate igatsuse pisarad.
Siin teki all on peetud tunnipikkuseid kõnesid, kus vaikselt teki sisse on itsitatud.
Siin teki peal lamades oleme me lakke vahtinud ja kummikommidega maiustanud.
Siin voodis sai selgeks õpitud kõik vajalik nii mul kui Relikal.
Siin voodis on kaks pisikest- Lauri ja Carmen, kes mind alati koju igatsevad.
Carmen on juba suureks saanud, juba oskab voodis püsida ja ei kukugi voodi alla öö jooksul.
Siin voodis on kõik homse päeva plaanid kokku nuputatud.
Siin linade vahel olen tunde 9gagis istunud.
Siin magades olen ma näinud kõige hämmastavamaid unesid.
Siia voodisse olen kukkunud rampväsinult kordi ja kordi.
Siin on vaikne, rahulik, hea.


M.

Tere, mu kullakallis maailm!

See laul on minu pisikesele, haprale, mõrkjasmagusale maailmale...

On hommik, või noh, minu jaoks on hommik sest kell on tegelikkuses juba pool kaks päeval. Ma kohe üldse ei taha siit voodist välja tulla. Mõnus on ju kuulata meeli paitavat muusikat, chattida kullakalli Heleniga elust ja olust, vaadata kuidas päike tasapisi pilve tagant välja piiluma hakkab ja mõelda, et nüüd läheb ju ainult veel paremaks...

Teate mis, ma lähen Austriasse suvel! :)

Aga üleüldiselt hakkan ma vist oma karmavõlast vabanema.
Tegin haiget ühele kallile inimesele ja seda pikaltpikalt. Rikkusin, lõhkusin.
Sain karme õppetunde. Õppisin ja praegu on mul uus hingamine.
Vaba tunne on ja selle uue hingamise, andestuse ja uue võimaluse nimel tegin ka selle :

M, the lifelover.

AA ja tema hullusperiood

Viimased ajad on olnud pöörased. Täis hullumaja. Meeletuid tundeid. Südamevalu. Joovastavat õnne.
Viimased ajad on olnud täis elu.

Kaks tööd ja kool ei olegi nii võimatu kui alguses tunduda võib - see on isegi päris fun.

Peale pikka ööd väljas ja ööd, mida pole kodus maganud on raske - aga mitte võimatu.

Päev läbi rinnas ringi patseerida, teadmata, mis kell on ja mis homne toob - on armastusväärne.

Inimesed, kes on täis elukirge ja soovi veel väga palju näha, inimesed, kes sind tundmata jagavad sinuga endast kõike, inimesed, kes tunnevad selle miski su sees ära kahe sekundiga ja loovad sellega sideme, mis kestab pikka aega, inimesed, kelle jaoks on pea kõik võimalik - minu sõltuvus, minu varandus.


On olemas õnnelikud ja õnnetud inimesed.
Meie kõigi elu on täis bullshit'i.
Ainuke vahe on selles, et osad saavad sellest üle.

Armastan ! Palju ! Elu armastan! Ja mulle tundub, et ta armastab mind kah!

M

Rutiin.

On öö. Õues on pime. Olen uppunud kaelastsaati oma suurde pehmesse ja punasesse voodisse. Turvaline, pehme ja soe. Pea valutab õrnalt. Ja varbad on veidi jahedaid, kuid mul on hea. Homme on äratus jälle kell kaheksa ja siis on jälle tööpäev. Kõigest 15h. Ja seejärel jälle magama, et olla valmis 13h aktiivselt tegutsema. Ja nii jälle ja jälle ja jälle.
But it's ok...
Ise ma nii tahtsin ja ise ma sellise tee valisin.
Selline on hind sellele, kuid tahad kõike hästi palju ja korraga.
Annad ennast süsteemi orjaks.
Ei, ainult korraks ma teen seda, kaua ma ei suuda.



Armastada armutult,
mu süda ihkab.
Kuid orje ja orjust
ma üle kõige vihkan.

Esmaspäeval saan siis juba kaks ja kümmend. Pisike on see aeg, mis aastate vahele on jääma hakanud. Aina pisemaks see läheb. Ja aina enam ma näen, kui palju on asju, mida veel ära teha tahaks ja veel enam on võimalusi mu ette lahti pakitud...
Nüüd peab valima hakkama.

The M