Tiks tiks

Hästi ilus ja mahe lugu on.
Aitäh Helina! :)

Täna oli niiiii mõnna nautida P!nki uusi ballaade ja rahulikku vanavara, õõtsuda varahommikul bussiga Haapsalust Tallinna poole ja vaadata üleni valgeid puid-põõsaid, mis helkisid karge hommikupäikese käes. Siuke ilus oli olla lausa...

Nii shokolaaad, et muutu või neegriks.
Nomnomnom.

Mingu uus värskus tuli selle lumega. Nalajaks... ma tavaliselt ei salli talve ja poen selle eest nii sügavale sooja teki alla kui üldse veel saab. Või lihtsalt ignoreerin täiega kogu olukorda. Aga seekord I kinda like it. Müts peas, käpikud käes ja varbadjääs - pole viga.

Ja see õiguse õppimine ajab pea kumisema.

Kosmeetikakool võiks ka juba läbi saama hakata.
Ja üldse tahaks Ben&Jerry'se jäätist!
Seda samust seal pildil.
Issand saatke mulle üks suur topsitäis jäätist ja paar kilo motivatsioooni!!!
Kuluks marjaks ära küll.

Tegelikult on elu nagu täiesti uue ja põneva lehekülje keeranud.
Phun phun phun.

M

My Love by Sia

Ma pidingi end seekord kaua koguma...

Peale seda krahhi, mis tuli ei kuskilt ja pani kõik nii kokku jooksma, et süda jäi vaevu põksuma ja läks ka ei kuhugi, hävitas mu oskuse rääkida seda, mis on.
Vahepeal olid hommikusöök, magamine, uksevõtmed, uue koogi retsept, õigusnormide liigitus ja muud säärased lihtsakoelised asjad nende hingelisest seisukohast. Aga see mis on päriselt, see oli pausil.
Ei mitte midagi erilist, lihtsalt seisak. Ei mingit märkimisväärset emotsionaalset affekti, lihtsalt määratlematus. Ei ühtegi draamat, lihtsalt soov olla omaette.

Ma ei ole mitte kunagi olnud selle poolt, et inimene peab asju endas hoidma.
 Jah, ma usun, et tasameelsus ja vaikimine on kuskilt otsast voorused, aga mis kuramuse voorus on see, mis sind ennast seest nii kangesti õõnestab. Voorus... kas selle kasulikkust tunnistatakse ainult tema hea olemuse tõttu teiste inimeste suhtes? Selle mõõdupuuga, et inimesed arvavad siis sinust paremini? Voorused on inimestele lugupidamise ostmiseks.  Aga kes tänapäeva ühiskonnas enam üldse kellestki lugu peab? Emast ja isast jah, ehk, võib-olla. Kaugemad eeskujud...lollus. Ja kui arvestada fakti, et kõigil on sinust niikuinii sajaga savi (no va, kui kritiseerida saab), siis kelle ees eputamiseks sa nende voorustega  ilus  üritad olla.
Ja nüüd ma hoian seda vaikimise voorust, aga teisel põhjusel.
Põhjusel, et vahel on lihtsalt nii palju lihtsam vait olla kui rääkida.
Rääkimine tõmbab alasti, muudab nõrgaks.
Ja nüüd ma hoian asju endas.
Ja nii ongi.

M

a ja...

muide, kui keegi tahab peaga vastu seina joosta, siis ärge muretsege- see on nende enda pea!

Sa ei olegi bitch!

Elu iroonia jätkub ja in hardcore mode.
Sul on kutt, kelle ex tüdruk tundub sulle räme bitch ja füürer ja inimene, kes suudab su elu pm ära rikkuda. See sama kutt ajab kõik teie draamad selle bitchi kaela ja ütleb, etsa kaotasid oma töö tema pärast. Sa lähed kutist lahku ja see sama füürer küsib lambist FBis: Kuidas sul läheb?
10 minutit vaikust, lõug käib laksakil vastu maad ja sa ootad sõimu.
Sõimu ei tule, tuleb siiras huvi su tegemiste vastu.
Möödub aeg...palju aega ja sa lepid selle sama tüdrukuga kokku date'i.
Sa lähed selle tüdrukuga date'ile ja tuleb väja, et ta on fun, tore ja sa naerad temaga koos selle sama kuti debiilsuste üle...pisarates ja naeru kätte lämbudes kuskil Olde küünlavalguses pipranapsu taga.
Ja sa jõuad koju, sinnani naerdes, ja mõtled, et elu on indeed irooniline.
Ma tänan sind sa vana t*raürask, et mulle nii armsa tütarlapse teele sokutasid!
awesome.

3 little wishes...

1. Ma tahan minna Mehikosse. Nautida sealset kirevat elu, head õlut ja puhast tekiilat. Tantsida kuumade rütmide järgi, süüa sealseid meelipaitavaid roogasid, olla öises pillerkaares ja soojuse rüpes. 

2. Ma tahan näha koolibriid. Noh, päriselt nagu. Kuidas nad lendavad oma imepisikeste tiibadega õielt õiele. Ma tahaks neid terve päeva salajas jälgida...

3. Ma tahan abielluda suures võimsas kirikus. Ma tahan valget kleiti ja nelja lilleneiut. Ja palju valgeid roose. 

hahah. normaalne, mis ? :)

Muidu ma just lõpetasin kandideerimise koolidesse. Irooniline. Miks? Sest ma sain suht alles oma vahetusevanema töö eriti mõnusalt käppa, mulle pakuti juhatajakohta ühte eriti klämmi kohvikusse ja mina... ma tahan minna kooli noh! :D Nüüd peab igast ime katsetele minema ja siis juba sügist ootama. Muidugi sel juhul, kui hästi läheb ja ma sisse saan.
Aga küll ma saan.

Naljakas, et minust siis jälle koolijüts saab. Kosmeetilisi imevigureid õpin ma ka edasi, sest kui sa oled ikka ühe korraliku auto raha enda kooli alla pannud, ei raatsi ikka ära tulla küll.

See, kuidas ma elama hakkan on müsteerium. Kaks kooli ei võimalda kohe kindlasti tööl käimist. Vb saan mingi degustaatori koha vms, aga ega sellest ei piisa, et ära elada. Aga mu kosmeetiline imevigur vajab veel terve aasta maksmist ja elada on ju ka vaja. Kas tõesti hakkan mina ka laenu orjaks?! :(
Ei taha, aga kui muud ei jää üle, sis muud ei jää üle. 

Aga pöidlad pihku, sammud kooli poole, tarkus pähe ja siis ratsarikkaks ja siis Mehikosse!
Sounds like a plan, eah?

M

Öö vaikus.

Lillelised tennised viskasin esiku nurka, pakkisin oma koti lahti ja maandusin oma voodisse.
Pisike, pime ja soe hipinurgake on mu voodi.
Siin on puhtad linad ja karge hommikulõhn.
Siia patjadesse on nutetud mu koju ja kalleimate igatsuse pisarad.
Siin teki all on peetud tunnipikkuseid kõnesid, kus vaikselt teki sisse on itsitatud.
Siin teki peal lamades oleme me lakke vahtinud ja kummikommidega maiustanud.
Siin voodis sai selgeks õpitud kõik vajalik nii mul kui Relikal.
Siin voodis on kaks pisikest- Lauri ja Carmen, kes mind alati koju igatsevad.
Carmen on juba suureks saanud, juba oskab voodis püsida ja ei kukugi voodi alla öö jooksul.
Siin voodis on kõik homse päeva plaanid kokku nuputatud.
Siin linade vahel olen tunde 9gagis istunud.
Siin magades olen ma näinud kõige hämmastavamaid unesid.
Siia voodisse olen kukkunud rampväsinult kordi ja kordi.
Siin on vaikne, rahulik, hea.


M.

Tere, mu kullakallis maailm!

See laul on minu pisikesele, haprale, mõrkjasmagusale maailmale...

On hommik, või noh, minu jaoks on hommik sest kell on tegelikkuses juba pool kaks päeval. Ma kohe üldse ei taha siit voodist välja tulla. Mõnus on ju kuulata meeli paitavat muusikat, chattida kullakalli Heleniga elust ja olust, vaadata kuidas päike tasapisi pilve tagant välja piiluma hakkab ja mõelda, et nüüd läheb ju ainult veel paremaks...

Teate mis, ma lähen Austriasse suvel! :)

Aga üleüldiselt hakkan ma vist oma karmavõlast vabanema.
Tegin haiget ühele kallile inimesele ja seda pikaltpikalt. Rikkusin, lõhkusin.
Sain karme õppetunde. Õppisin ja praegu on mul uus hingamine.
Vaba tunne on ja selle uue hingamise, andestuse ja uue võimaluse nimel tegin ka selle :

M, the lifelover.