See ilm on juba küll siuke pain in the ass, et enam vist kaua ei viitsi. Pigem istuks terve päeva sooja teki all ja ootraks ilusamaid aegu. Aga kus sa sellega, teki all ju rahus ka olla ei saa, sest mingi hull remondimöll käib. Terve tuba on kipsi- ja betoonitolmu täis. Lisaks sellele on ju köök tõstetud elutuppa ja magamistoas on tühjus...ehk no bed. See remont võiks juba valmis olla, siis koliks äiega kõikide oma asjadega OMA tuppa sisse ja keeraks ukse lukku... Ma tunnen täiega puudust sellisest oma toast, kuhu lähedki ja mitte keegi ei astu sinu mulli sisse. Mul küll ei ela siin väga kedagi, aga kui ikka pidevalt koos olla kellega iganes siis hakkab pinda käima küll. Vägagi pinda, vahel nii pinda et iga sõna ajab karjuma ja selline tunne on, et kohe lähed lõhki. Siis saad jälle eemale korraks ja tagasitulles on tükil ajal rahu majas, kuni kordub jälle üks ja see sama ring.
Mina usun, et inimestel on vaja heaks läbisaamiseks hingamisruumi ja seda, et siiski on mingisugused asjad millest ei räägita või mida teise "heaks" ei tehta. Koos elades peab olema mingi kujutletav sein. Ja kui seda seina ei ole siis juhtubki nii nagu üsna tihti juhtub. Mirjam hakkab keset Kadrioru parki Mariliisi peale karjuma, kui pinda ta talle käib...
Ja siis see läheb jälle üle, kui päevake on üksteisele ruumi antud.
Ma ei oska inimesi perse saata. Ma lihtsalt ei pea seda mitte üks gramm viisakaks. Vahel küll on tunne, et nüüd oleks aeg ja nüüd on inimene, kelle konkreetselt peakski perse saatma, aga siis ma lihtsalt kas täiesti ignoreerin või toimub vestlus elementaarse viisakuse baasil. Ma olen inimestearmastaja ja isegi kõige lootusetumate inimeste puhul säilib mul lootus nende suhtes või mingit sorti hoolimine. Seda nähtust võib nimetada vist ka nö "kinni jäämiseks". Ma tean, et ma võtangi igast enda elust läbi käinud inimesest ja sündmusest tükikese ja jäängi seda endaga kandma. Isegi siis kannan seda tükikest truult edasi, kui see mul aegajalt nii ajudele käib/seest närib/kipitab... Ja ma isegi tahaks seda tükikest maha panna, aga selleks ma tunnen et oleks vaja nagu klaari lõppu, oleks vaja, et asjade lõppedes oleks selgus, mitte, et asi sai lihtsalt lambise koha pealt läbi või miski juhtus nii, et ma üldse aru ei saa miks? Ja siis ma ootan...ja mõtlen...ja kipitan...ja mõtlen... ja ... mingi aeg läheb üle.
Samas võiks ju lihtsalt mõelda, et f this s ja selg keerata, tükk maha panna ja minema kõndida. Saan selle selgeks aastaks 2013. Ausalt ka!
Inimest tuntakse tema tegudest. Teod on ka see, kuidas inimene teistega käitub. Erinevad inimesed käituvad teiste inimestega erinevalt. Oma käitumist muutes muudame me ka iseend. Aga kes on inimene, kes väidetavalt ei oska teistega üldse käituda? See on tema ise. Selle järgi kuidas ta käitub, teda tuntaksegi. Vastavalt sellele teda vihatakse, armastatakse jne. jne jne. Olen ma ainuke, kes nii mõtleb?
Ma armastan oma lähedasi, oma pere, oma sõpru ja annan endast parima, et neid hoida, kui sellest ei piisa siis lihtsalt ei piisagi! And who cares, andsin ju oma parima :)
Ok, aitab sellest ibalusest.
Anyhow, olen nüüd poole kohaga töötu. Täna chicagos teine proovipäev ja kui hästi läheb, siis saan sinna ka tööle. Kui nii hästi ei lähe, siis Giannisse proovima ja kui seal läheb ka tuksi on veel igast võimalusi. Ehk maailm ei olegi nii väike kui esmapilgul tundub.
8.oktoobril hakkab kool... lihtsalt ei jaksa enam oodata, sest tahaks lihtsalt juba teadmisi juurde ja saate te aru, mul on tahe õppida!! See on esmaklassiline uudis minupuhul, but i like it.
and... Tartuuu!!!! Siit ma tulen!!!!
M
No comments:
Post a Comment