Nii mõnelgi hetkel oma lähiminevikus olen ma mõtelnud, et kus on mehed, kui neid on vaja.
Üheks selliseks hetkeks oli olukord kus ma autost oma korterisse suurt pahtlikotti tassisin. Ideeliselt on meestel rohkem jõudu ja igasugune tassimine on nende töö (va naiste käekottide tassimine tänaval, eriti veel kui see on miniatuurne gucci-smuutši - see näeb lihtsalt emaselt totter välja ja ilmselge on see, et mees on vahvalt tallaalune sellistes suhetes). Tassin mina siis seda mammutiraskust pahtlikotti ning olen sunnitud tegema pausi, sest mu sõbranna ei leidnud võtmeid üles. Paus oli aga parajalt pikk, et silmata meest rõdul, kes parajasti tobi kimus ja parastavalt naeris minu jõupingutuste üle. Jah ma saan aru, et see näeb totakas välja, kui mingi tibin oiates rammumeest mängib, aga selleasemel et appi tulla vms (mis on ilmselgelt ühelt mehepooliselt palju oodatud) lihtsalt parastada on ka nagu margiselt väikenokulik.
Teiseks selliseks mehevajalikuks hetkeks lähiminevikus oli olukord, kui mul oli sisseehitatud kapp välja lammutada. Päris mehiselt (see sõna selles vanamoodsas tähenduses siis) mürakas kapp oli. Palusin abi ühelt oma sõbralt, kellel on oma tööde-tegemiste kõrvalt vaba ajaga üsna kehvad lood. Ta oli hämmingus, et miks just teda seda tegema palusin, sest teadupärast mu ümber on nii mõnedki teised noormehed, kes seda hea meelega teeksid. Kui ma vastuseks ütlesin, et ta on ainuke potensiaalne appitulija, kes peale seda mu tisse ei looda näha, oli ta lihtsalt vait natuke aega ja seejärel me naersime pisarateni. Halenaljakas tõepoolest või kurb aga tõsi, võtke kuidas tahate. Lugu lõppes sellega, et antud noormees (sealhulgas ka mu viimane lootus "tugevema" soo esindajalt abi saada) ei ilmunud õigel ajal kohale ja siis ei jäänudki muud üle kui haamri ja peitliga seda kapijurakat ise lammutada. Hämmastav tund aega läks - heas mõttes.
Kolmandaks hetkeks oli olukord, kus ma Haapsalusse oma imearmast opeli-junni remontima läksin. Mure oli lihtne ja kahenäoline - käigud ei läinud sisse (eriti just esimene ja teine, mille jupsimine põhjustas mul igal Tallinna suurel ristmikul olukordi, kus oleks tahtnud jala uksest välja panna ja sedasi hoogu lükata või kus ma terve rohelise fooritule ajal minemagi ei saanud) ja teiseks mu summuti oli augulisem kui vanaema kastrul ja logises sama palju kui vahel minu kruvid. Esimesel päeval suutis mu imearmas vennaraas ( sarkasm?) mu käigukasti putitada umbes kolm tundi selle veel enam pekki keerates. Kui ma ütlesin, et mul on käigukasti hoovastiku rist kulunud, vaatas ta mulle otsa nagu ma oleks aineid teinud- poel võimalik et tüdruk selliseid asju teab, veelvähem et ta aru saab, et murekoht just seal on. Ei uskunud ja seetõttu kõik veelenam pekki keeraski. Nüüd ei saa tagurdada. No ok, saab. 1m korraga ja siis läheb käik ise välja ehk mul on manuaalne-manuaal käigukast - kui tahad, et käik sees oleks pead käigukangi ise tugevalt vastavas asendis hoidma. Mis summutisse puutub, siis auto alla mu lähisugukonnast ükski mees sellel nädalavahetusel ei läinud. Ühel töö ja teisel puumatohmell (tohmell - pohmakas, kus on nii tohm olla, et ei jaga ööd ega mütsi). Mis seal ikka, suund Tallinnapoole ja elu läheb edasi. Jõudsin Tondi K-Rautas ära käia ja pahtlit osta (ma olen seda sinna seina peaaegu juba 50kg määrinud) ja siis kaugelt vaatan, et oi, tere summuti, nii tore et te jälle ripute (mu auto on vist impo). Õnneks on mul üks tegelinski ühes autoremonditöökojas, kelle juurde ma oma ripakil oleva jamaga sõitma hakkasin. Peterburi tee, sõidan max 40km/h ja KOLAKI KRRR! Kuus korda võite arvata, mis juhtus ja nendest viis ei loe. "Ma võin parkida kõikjal" tuli vilkuma, töökindadad istme alt kätte (mul on neid u 10 paari ja igal pool), autost välja. Muidugi olin ma teejupil, mis hetkel remondis oli ja otseloomulikult oli kell viis. Rahustav märguanne (või ärge laske mind maha märguanne pigem) autojuhtidele, kelle liiklust ma blokeerisin, kahe käega summutist kinni - raks. Alt tuli ära üle meetri roostetanud summutijäänust. Autosse ju sedasi ei mahu. Väänasin pooleks, viskasin pagassi ja sõitsin täistuuridel ja kõrvulukustava mürinaga minema. Kõik naersid, mina naersin kõige kõvemini. Uue summuti keevitas alla mees, kes mitte ainult ei lootnud mu tisse näha vaid arvas, et ma peaks talle ikka naiseks minema. Imetore.
No ja sellise asja peale tekib küsimus, et nagu on siis vaja meest või ei ole?
Naabrimees oli külas. Arutasime elu ja olu. Rääksisin naljatades, et ma võiks varsti elavate kirjast lahkuda küll, et kõik on nagu lihteestlasliku mõtlemise järgi saavutatud - kodu, auto ja kohe ka haridus. Tema ei arvanud nii ja ütles, et ma unustan ühe väga tähtsa asja ära... mul pole ju meest. Anna, kes samal ajal rõõmsalt ringi tatsas pani ulmelise kajaka selle peale teises toas maha ja teatas, et kui see naabripoiss mind vähegi paremini tunneks, siis ta saaks aru, et mul polegi meest vaja.
Nali või mitte nali. Pani mõtlema.
Spermadoonorid, kaisupadjad, dildod ja kõik seesugune meheasendusmaterjal on ju ammuilma leiutatud.
But what about love?
Armastasin ühte noormeest. Pikalt ja palavalt ja raske oli üle saada. Ülesaamist muidugi ei lihtsustanud see, et iga kord kui ma kuskil läheduses olin tuli flirti ja pilke ja kõike seesugust kiimatsemismängu. Mina oma roosade armuprillide läbi vaadates muidugi arvasin, et oi, võib veel asja saada. Mis peale aastaid jändamist välja tuli oli see, et kogu see minuga mängimine oli vaid tema seksuaalse uudishimu rahuldamiseks. Ainuke mõte, mis tal peast läbi käis mind nähes oli, et teda kärutaks küll. Ilus kompliment?
No üldse mis värk nende meestega on?
Kõik nad on nii erinevad ja samas nii sarnased, et sa tead juba ammu ette ära, mis sealt kõike oodata on.
Mehed on läbinähtavad. Uskuge mind, et pole raske matemaatika mehe soovist aru sada, kui ta sulle külla tuleb kahe pudeli imehea veiniga ja AUTOGA.
Või kui kaks noormeest vaidlevad kumb saab tüdruku koju saata. Kusjuures väga head sõbrad. Ja kui üks siis lõpuks võidab, käib juba peale viite sammu küsimus ära, et kas sa minu juurde ei tahaks tulla.
Selline tore lause "et mu võtmed on vist kadunud, kas ma võin sinu juurde tulla" pole just ka eriti usutav.
Kallid mehed, kui te tahate tüdrukuga magada, siis just fucking ask! Nad saavad niikuinii asjast aru ja korvi saate te ka niikuinii. On vaja siis nii palju vaeva näha.
Samas kõik muu, mis ei puuduta seksi ei ole nagu väga läbi nähtav tihti. Need on meeste puhul need ehtsad tunded. Ehk suurem pea ei ole nii läbinähtav kui väiksem pea.
Ma ei tea, kas mina olen loll või jaa, aga raske on aru saada, kas ollakse lihtsalt sõbralik või on seal taga siiski sügavamad tunded, mida ei juleta lauale laduda.
Minus tekitab see lillede saamine näiteks suurt segadust. Lilli tuleb siit ja sealt - aga kas komplimendina või sildiga "ma tahan sind igaveseks endale". Vat sellel asjal mina vahet ei tee. Mul on siuke karvane tunne et mõned saadud lilled on siiski olnud väikse allmärkusega. Või noh, mulle tehti see tegelikult väga "huvitavalt" selgeks. Noormees, kes mulle igal meie kohtumisel lilli tõi ja neid ka niisama muidu saatis AGA kes kunagi mitte ühtegi sõna oma tunnetest ei rääkinud, "pani mulle demostratiivselt ära". Ehk me kohtusime kogemata. Minu küsimuse peale, et miks ta enam minuga ühendust pole võtnud, teatas ta, et tal on omad põhjused, keeras otsa ringi, krabas ühelt näkilt tagumikust ja siis nad lahkusid. Koos. Ilmselge. Aga no on raske ütelda "ou kuule, sa vist nagu meeldid mulle". Ilmselgelt on. Ja nüüd ma siis mõtlen, et nojah. Ma ei oska vist kunagi lilledest midagi valja lugeda õigesti.
Või ollakse sinuga nii sõbralik ja tore ja mõistev ja siis keset ei midagit tühja koha peal muututakse niii armukadedaks. Armukadedus on märk sellest et ei olda ükskõikne (kas ainult minu loll loogika?). Ja siis ma suudan juba mõtelda, et oioi, seal on mingi teema. Kaks hetke möödub ja mees on külm nagu kala. Ja kolm hetke möödub ja mees on veel armukadedam. Ise ei taha ja teistele ei anna või lihtsalt idioot?
Ehtsad tunded on keerulised ka olukorras kus sinuga ei soovita olla intiimne. Hoidutakse igasugusest "suurte inimese asjast" ja siis öeldakse, et ei taheta asja ära rikkuda. Ma ei räägi siinjuures sõprusest vaid ikka sellest, et sa oled nagu kellegagi KOOS ja siis sulle teatatakse, et no sex. No ja siis saa aru, kas tahetakse oodata abieluni, et suhe oleks pühalik või lihtsalt on sinu iseloom nii tore ja vahva, et püksi pole vaja ronidagi.
Või mis tunded või sugutung on mehel kes helistab sulle vähemalt korra nädalas vaatamata sellele, et sa ei ole AASTA jooksul ta ühelegi kõnele vastanud. Sinnajuurde käib muidugi ka ohtralt sõnumeid sisuga: mis sa teed, kus sa oled jms. Sealjuures on noormehel oma tüdruk "keda ta nii palavalt armastab". Vähemalt on ta feissbuuk sellist roosa armastuse mannat täis, et oksenda vikerkaari. Ja siis ta muudkui otsib kontakti. No ja siis ma kogemata üks öö keset unesegadust võtsin ta kõne vastu. No kui juba vastasin, siis oli ka muidugi huvi, et miks mind aasta otsa tüütatud oli. Vasus, et ma ei arvanud, et sa vastu võtad ja tegelikult mul praegu ei olegi sulle midagi ütelda, ei loonud asjas suuremat selgust. Ma saan aru, et ma provotseerisin teda ühel õhtul päris korralikult igasuguse flirdiga, aga kuidas sa aasta jooksul aru ei saa, et tüdruk ei ole huvitatud? Või isegi kui oledki väääga sihikindel ja allaandmatu, siis on ikka kentsakas, kui ise ka ei teata, mille poole püüeldakse.
Üleüldse on meestel nalajakd käitumismaneerid. Kasvõi seesamune fakt, et kui leiadki sellise nö alfa-isase, siis võid kindel olla, et ta muutub paari nädalaga siukseks pehmoks, et roosa teletups tunduks ka mehelikum.
Alguses on ikka selline, et vaatad kergelt alt üles, kuid kui mees juba nädala pärast iga oma tegutsemise eel küsib, et kas see on okei või küsimuse puhul, kas sa oma tee sisse suhkurt ka tahad, tuleb vastuseks: "Kaks teelusikatäit, aga sa ei pea tooma, kui sa ei taha, ma peakski teed hakkama suhkruvabalt jooma" on ikka asi hapu küll. Sinnajuurde käib muidugi põlve silitamine igal võimalikul momendil või lihtsalt juba see pilves-pehme-tupsununnu nägu. Õudne.
Üks tore asi veel tänapäeva meeste puhul - nad ei oska mitte kui midagi teha! Ei tea nad autodest (ja kui teavadki, siis see on ka ainuke asi, millest nad üldse midagi teavad), ei tea nad ehitamisest, ei tea poliitikast ega sellest kuidas internetist midagi tellida. Ok, on erandeid...aga need ka kinnitavad reeglit.
Meestega või meesteta. No ei saa ilma nendeta, aga samas on tunne, et nendega ei saa ka.
Ära püüa olla suur mees, vaid ole mees ja kogu suguelu võlu on niikuinii peidus naises, mehe osaks on ainult m***i mängida.
