Öö on miskipärast see parim aeg kirjutamiseks. Siis on aega ja ehk ka selline melanhoolne meeleolu...või lihtsalt üksi unetult voodis lebades tulevad diibid mõtted.
...
Täna mõtlesin ma pikalt selle üle, et ma peaks enda eest rohkem hoolitsema hakkama. Järjestikused magamata ööd, närvipinge, ebakorrapärane toitumine...no kergelt välja kasvanud juuksevärvist ma parem ei hakka rääkimagi.... Ei, ma ei tunne ennast halvasti või koledana, lihtsalt kogu selle sigina-sagina sees olen ma ise ennast ära unustanud. Tean tüdrukut, kes oma käele tatoveeris "Don't forget to
Mul on kohe eriti vahva iseloom selles suhtes. Kui keegi palub, siis ikka teen. Keegi vajab, siis ma jälle jooksen. Ja nii ma siis õmblengi kaks ööd kella neljani mingeid põllesid või sõidan kellelegi süüa tööle viima. Ma ei arva, et selliseid asju ei võiks teha...olen ju isegi õnnejoovastuses, kui keegi mulle lambist mikrolaine-ahju toob...kuid kogu selle teistele tegemise juures ei tohi unustada ühte olulist tegelast - ennast. Mina unustan...tihti...ja see on üsnagi julm, kui keegi kasutab ära ja sa ise oled unustanud enda eest seista või ennast või oma aega mõttetult ohverdanud. Samas, mida päev edasi, seda isekam ma olen. Lihtsalt liiga palju vastu pükse vast saanud... Samas oma kallitele teeks ma siiani kõike, mida oskan.
Ma olen iseseisev, üsnagi karmi ütlemisega, otsekohene ja kohati isegi julm ja õel. Ja on teatud inimesed, kellest mu "jõud" üle no vapsjee ei käi. Ja ma tunnen annast niii saamatuna selliste inimeste kõrval, kuigi samas ma tean ju väga hästi, milleks ma suuteline olen ja kui pädev ja osav ma mingis asjas olen. Ja siis tulevad siuksed "mina ja maailm" tegelased, kes ei jaga ööd ega mütsi ja tuimalt pistavad su kuskile "kasti" ja tekitavad tunde, et sa oled loll. Lihtsalt täiesti loll. Ega sellisel juhul ei saagi muud midagi teha kui ots ringi ja aidaa, sest sellisele inimesele ei tee sa puust ja punaseks, teatrit tehes või kaikaga pekstes selgeks, et on olemas ka muid variante, võimalusi, arvamusi kui nende enda oma... Kahju lausa nendest väiklastest, hälvetega ja suuurte kompleksidega inimestest.
No jälle tuli diip, I know. See oli lihtsalt see, mis oli südamel.
No muust siis ka.
On koolivaheaeg, suvi põlvini. Iga nädalavahetus olen kuskil põllapääl puhkamas, nädala sees õpin ühe imearmsa kosmeetiku käeall LPG massaaži ja muud teemat. Vististi saan oma salongitoa. Remondiplaanid küpsevad vaikselt. Autol on homme õlivahetus ja muidu pole rooste kätte veel ära surnud. Naabrimees on niisama tore. Helina võttis kassi, ma vist võtan ka. Ma hakkan vana kraami restaureerima. Eee, külmkapp koliseb ikka veel. And last but not least parim ulmekomöödia on Knight and Day.
woopwoop,
M
No comments:
Post a Comment