Vana ja uus ja hea.

Need lood olid mu lemmmmmikud mõni aasta tagasi. Siiani need võluvad mind... ääretult.

Mu elu on jälle ühes totaalses muutuste keeristes. Nii palju uusi uksi on mu ees lahti tehtud ja see, millisest ma sisse astun on veel väga keeruline ja teadmata . Aga ma loodan, et milline iganes see uks saab olema, on seal ukse taga midagi hoopis teistsugust ja kordades ägedamat, kui ma olen siiani kogenud. Ma janunen lausa elu järele ja selle järele, mis veel kõik on nägemata ja kogemata.
Mulle millegipärast meeldib elada "gaas põhjas" olemusega. Ma tahan kõike hästi palju ja väikese aja jooksul. Sageli põhjustab see mõtlematust ja hetkes elamist, mis omakorda on nii mõnigi kord natuke kurjasti kätte maksnud, aga miski pole veel tapnud, kuigi tugevam olen ma küll. Väga palju tugevam, kui aasta tagasi.

Ma ei karda inimesi, ma armastan neid. Ma tahan inimesi armastada lausa nii palju, et valus hakkab.
Keegi teie seast võib mõelda selle peale - lollakas! Ja ehk veidi olengi, kuid mu süda põleb selle järele, et armastada. Meeletult, metsikult, piiritult, põhjani. Ja täpselt nii palju, et lausa valus hakkab.
Miks?
Sest ma olen näinud palju võib muuta mõne inimese elus üks piisk siirast armastust.
Sest ma olen näinud, mis kibestumus ja viha minu endaga teevad.
Sest ma olen tundnud valu oma enese hoolimatuse pärast.
Sest ma olen murdnud inimesi oma isekusega.
Sest ma olen murdnud südameid oma külmusega.
Sest ma täitun rõõmuga, kui suudan kellegi naeratama panna.
Sest ma tunnen, et olen võimeline armastama.
Seda siiralt, ausalt, puhtalt ja iga päevaga arenedes...
Ja mis saaks olla ilusam kui see?...

Diip, I know. Kuid ehk saad natukenegi aru?

Homme viskikoolitus, kool, ülehomme töövestlus ja töö ja muu triangel.

Supernatural.

With L,

M.