Me ehitame. Igapäevaselt. Suhteid, karjääri, iseendeid. Ja meil on võim lammutada see kõik alludes mingile provokatsioonile, segasele tundele, tundes hirmu ja segadust. Hirm, see mittemiski millegi ees. See tühi paljas tunne. Võõrsuse tunne, See tunne, kui asi väljub mugavustoonist. See sama tunne, et ei julge lahti lasta. Ei julge, sest kes teab, mis edasi juhtuma hakkab.
Ma ei taha karta. Ma ei taha karta üksindust, aga ma teen seda.
Ma kardan olla üksi, sest ma kardan iseenda peas olevatesse keerdkäikudesse ära eksida ja seda nii kohutavalt, et ma ei leia enam väljapääsu. Ma kardan iseennast kõige rohkem, sest ma olen iseenda vaenlane ja armastatu samal hetkel. Minul on võim iseendale teha kirjeldamatult haige ja minus on see miski, mis paneb südame pekslema, kui tunnen et mu elu võib ohus olla.
Ma leian endas pidevalt teisi. Killuke oma ema isa, killuke mõnest näitlejastki. Ma olen vitraaž. Ma olen klaasist vitraaž, mis kukub, puruneb ja mida kokku liimides tekib uus pilt.
Ma ei ole purunematu, ma purunen kergelt, kuid kuna killud on samad siis jään selleks, kes ma olen ja vaid pilt muutub. Pilt sellest, kelleks ma ennast pean. Mu sisemus on muutunud ilusamaks pildiks....
Lohutamatult nuttes. miks? sest tahan! Ma tahan!! Tahan nutta! Miks ma tahan? Sest iga purunemise kord teeb haiget, aga iga kord on pilt selgem ja ilusam. Bittersweet.
Käige perse, kui peate mind segaseks. That is who I am. That is who I long to be.
A deep f person.
With love, M.
Nagu inimesele kombeks, siis ehitad ka sina end ülesse uuesti paremaks, ilusamaks ja taibukamaks ;)
ReplyDelete