AA ja tema hullusperiood

Viimased ajad on olnud pöörased. Täis hullumaja. Meeletuid tundeid. Südamevalu. Joovastavat õnne.
Viimased ajad on olnud täis elu.

Kaks tööd ja kool ei olegi nii võimatu kui alguses tunduda võib - see on isegi päris fun.

Peale pikka ööd väljas ja ööd, mida pole kodus maganud on raske - aga mitte võimatu.

Päev läbi rinnas ringi patseerida, teadmata, mis kell on ja mis homne toob - on armastusväärne.

Inimesed, kes on täis elukirge ja soovi veel väga palju näha, inimesed, kes sind tundmata jagavad sinuga endast kõike, inimesed, kes tunnevad selle miski su sees ära kahe sekundiga ja loovad sellega sideme, mis kestab pikka aega, inimesed, kelle jaoks on pea kõik võimalik - minu sõltuvus, minu varandus.


On olemas õnnelikud ja õnnetud inimesed.
Meie kõigi elu on täis bullshit'i.
Ainuke vahe on selles, et osad saavad sellest üle.

Armastan ! Palju ! Elu armastan! Ja mulle tundub, et ta armastab mind kah!

M

Rutiin.

On öö. Õues on pime. Olen uppunud kaelastsaati oma suurde pehmesse ja punasesse voodisse. Turvaline, pehme ja soe. Pea valutab õrnalt. Ja varbad on veidi jahedaid, kuid mul on hea. Homme on äratus jälle kell kaheksa ja siis on jälle tööpäev. Kõigest 15h. Ja seejärel jälle magama, et olla valmis 13h aktiivselt tegutsema. Ja nii jälle ja jälle ja jälle.
But it's ok...
Ise ma nii tahtsin ja ise ma sellise tee valisin.
Selline on hind sellele, kuid tahad kõike hästi palju ja korraga.
Annad ennast süsteemi orjaks.
Ei, ainult korraks ma teen seda, kaua ma ei suuda.



Armastada armutult,
mu süda ihkab.
Kuid orje ja orjust
ma üle kõige vihkan.

Esmaspäeval saan siis juba kaks ja kümmend. Pisike on see aeg, mis aastate vahele on jääma hakanud. Aina pisemaks see läheb. Ja aina enam ma näen, kui palju on asju, mida veel ära teha tahaks ja veel enam on võimalusi mu ette lahti pakitud...
Nüüd peab valima hakkama.

The M