On öö. Õues on pime. Olen uppunud kaelastsaati oma suurde pehmesse ja punasesse voodisse. Turvaline, pehme ja soe. Pea valutab õrnalt. Ja varbad on veidi jahedaid, kuid mul on hea. Homme on äratus jälle kell kaheksa ja siis on jälle tööpäev. Kõigest 15h. Ja seejärel jälle magama, et olla valmis 13h aktiivselt tegutsema. Ja nii jälle ja jälle ja jälle.
But it's ok...
Ise ma nii tahtsin ja ise ma sellise tee valisin.
Selline on hind sellele, kuid tahad kõike hästi palju ja korraga.
Annad ennast süsteemi orjaks.
Ei, ainult korraks ma teen seda, kaua ma ei suuda.
Armastada armutult,
mu süda ihkab.
Kuid orje ja orjust
ma üle kõige vihkan.
Esmaspäeval saan siis juba kaks ja kümmend. Pisike on see aeg, mis aastate vahele on jääma hakanud. Aina pisemaks see läheb. Ja aina enam ma näen, kui palju on asju, mida veel ära teha tahaks ja veel enam on võimalusi mu ette lahti pakitud...
Nüüd peab valima hakkama.
The M
No comments:
Post a Comment