... ah?

See laul ütleb kõik!

Aga muidu on tunne, nagu oleks puuga pähe saanud. Suunataju on kadunud ja see, mida nüüd täpselt tegema peaks on väga segane. Ma teen koguaeg midagi, sest asjad suruvad selga, aga ma tunnen, et ma kuidagi ei orienteeru nendes asjades ja alatihti jookseb kõik natuke kokku ja siis on täiesti tahtmatult pisarateni kurb, et ühte või teist teha ei jõudnud.
Ma olen natukene väsinud ausaltöeldes. Väga väsinud isegi. Kurnatud ehk isegi.
Ma teen kõike nii palju ja nii kiiresti ja sellises järjekorras nagu suudan, pidevalt püüan ju endast parima anda. Aga ju siis ei ole mu parim piisavalt hea.

Lõpetasin just lasteaia lõpupeo kava koostamise, nüüd mõtlen läbi küsimuste vastuseid homsele intervjuule, hommikul on vara äratus, WTV otsesaatesse, bussile, bussis püüan õppida oma psühholoogia eksamiks, siis mustakale korterit vaatama, kiire lõuna ehk, uuesti bussile, püüan jälle eksamiks väheke õppida, siis koju Olde Hansa e-õpet lõpetama, sest homseks õhtuks peab see tehtud olema, lisaks sellele pean homme valmis tegema lasteaia peo bingo ruudustikud, 100 silti käskudega ja samuti siduma sajale kommile otsa aasaga nööri, siis oleks veel vaja saata u 5 meili, teha õhtuks midagi süüa, pesta ära töö seelik jnejnejne.
Lisaks sellele palun homseks vaba õhtut ja mõnusat äraolemist soojas ja pehmuses!
Too much to ask?

M