Lihtsuses peitub ilu

No nagu ma sadu kordi olen ütelnud, et kui midagi on püsivat, siis on need muutused.

Seekordne muutus on see, et kõik on simple and pretty.

Mul on selline tore rutiin. Rutiini all ma ei mõtle siinkohal mitte midagi negatiivset. Mul selle kuu jooksul välja kujunenud oma süsteemid, mismoodi toimetada ja siiani on kõik läinud isegi paremini, kui algne plaan oli.

Mul on normaalse palgaga töökoht, mis on igati tore, sest ei mingit logelemist - kell 6.40 on äratus ja kogu lugu. Uskumatu kui palju ühe päeva jooksul jõuab ära teha, kui nii varakult üles ärgata. Selleks ajaks kui teised hoo alles sisse saavad, on mul juba 9 tunnine tööpäev läbi. 

Koolis on ka siiani täitsa ok. Uskumatu on see, et ma olen siiani suutnud kõik oma koolitööd õigeagselt ära esitada ja ma saan täiesti aru, millest seal räägitakse.

Kosmeetikakooli lõpupraktika sujub. Iga päev on täiega erinev seal. Mõnel päeval joon ma kolm tassi teed ja kõigutan jalgu ja loen maailma haigemaid arvamuslugusid ja itsitan omaette. Teistel päevadel on mul kliendid, kellelt igaühelt saan ma killukese oma maailmapilti juurde ja kiidusõnad motiveerivad täiega veel enam asju hästi tegema. Ma sain isegi ühel päeval ühelt naisterahvalt tippi, sest mul pidavat hea aura ja pehmed käed olema... cute!

Ma kohtusin ühe naisterahvaga, kes üle pika aja suutis mu rääkima panna asjadest, mida niisama lahkama ei kipu. Ta teab vaid mu nime ja nägu, aga ta räägib asjadest, mis mul alati kuskil meeltel mõlkunud on. Ma oleksin tema jaoks nagu klaasist, aga see ei hirmuta mind vaid on just tervendav. Kohati on ju tulnud jutuks, et Mirjam on ikka nii keeruline isiksus, et haruta palju jaksad, sotti ikka ei saa. Pigem on ju siiski asi nii, et vb see, kes asja lahti harutatud ei saa, ei suuda ise õige nurga alt vaadata. Kohati on vajalik vaatenurka muuta, et asju selgelt näha, aga kui alati raudkindlalt enda põhjendamata arvamuse juurde jääda, siis ei ole võimalustki asju tervikult näha. See naine aga kuidagi oskab seda, sest ta on avatud ja oskab laskuda niipaljudele eri tasanditele, kui vaja on. Kohati ma tunnen temas ennast ära. Ja vb me mõlemad olemegi nii peast soojad, et saamegi üksteisest aru. Muidugi me ei ole mingi copy ja paste vaid meil on neid ühiseid jooni, mida ma väga vähestes inimestes kohanud olen. 

Ja üldse...

Ma olen õnnelik!

Sellist rahu polegi ammu olnud. Minu ümber on inimesed, kellega on kõik lihtne ja ilus. 

Ma ei räägi, et nad on lihtsad inimesed. Oh ei - nad on kõige rohkem sassis ja segaduses ja keerulisemad inimesed, keda ma vist üldse kohanud olen! Aga mul on nendega lihtne. 

Kaks tööpäeva Kaljases ja ma tean, et tegemist on tüdrukuga, kes ennast mu südame külge nii kõvasti haagib, et sealt enam kunagi ära ei kuku. Ja siis me vaikime ja kõik on alati öeldud. 

Paar aastat mingit erilist jauramist selle üle, et ei osata piisavat distantsi hoida ja hoolitsemisega piiri pidada. Ja siis me suudame koos kõik maailma pisiasjad ära korraldada, sest üks oskab ja viitsib, samal ajal kui teine ei oska ja viitsib veelvähem.

Aastaid tööd selle kallal, et üldse sotti saada, kes see plika üldse on. Tuhandeid solvumisi, komplekse, hullustükke ja facepalme. Ja siis me näeme kodus, teeme pokaali veini, filosofeerime ja naerame koos pisarates.

Tuhendeid seiklusi koos. Pikim ajalugu, mille hulka kuulub kõik mis ühe sõprusega käsikäes käib. Ja siis ma helistan talle esimesena, kui mu vanaema jälle intensiivi satub ja ta suudab mind kolme minutiga maha rahustada ja naeratama panna - see on eriline.

Niiiii f up minevik ja ajalugu, et ma ei mäleta isegi poolt sellest ja ega vist ei tahagi mäletada. Üldiselt me ei salligi eriti üksteist ja ei suuda suurushjärku paika panna, kui palju me üksteist vihkame või mitte. Ja siis me helistame ja ei räägigi eriti midagi, kohtume ja ei olegi eriti koos, plaanime midagi ja siis ei tee seda niikuinii, aga me elame üksteisele kaasa ja mis peamine - me mõlemad püüame iga päevaga paremad inimesed olla ja kuidagi iks moel me suudame üksteist selleks imeliselt motiveerida.

Lapsikud lollused ja draamad ja kogu muu asi, mis mind täiega kettasse ajavad, aga ometigi ma võtan aja ja aitan, annan nõu ja iga kord mõtlen, et ma olen ju kunagi seal olnud. Shopates ei meeldi meile mittte kunagi samad asjad ja üldse iga teise asja peale tuleb kulmu kergitada, sest no mitte ei saa aru, mis üks või teine mõnes asjas leiab. Ja siis me suudame kõik maailma asjad selgeks rääkida ja kindlad olla, et see suhe ei katke. 

Pikad jalutuskäigud kõige haigemate teemadega, mida kuulates tavainimesel kas hirm või paha hakkaks. Sada asja mis juhtub nii, et teisel pole õrna aimugi, mis tegelikult toimub. Üks on siga ja teine on kägu. Ja siis me läheme öösel mäkki sööma, teeme oma elust lühikokkuvõtte ja kõik on korraga terviklik ja hästi.

Need ongi osa minu haigetest inimestest.
Minu haigelt armsatest inimestest.

Peace,
M

Hästi vol 2

Mul on hästi. Mul on väga hästi.
Isegi siis kui täna oli 13 ja reede.

Viimasel ajal on mingi reunion teema.
Ma kohtun inimestega, kellega pole väga kaua näinud ja kõik on ikka tore ja hea.

Randomness lvl 100 oli tänane kohtumine noormehega, keda ma paar kuud isegi, et blokkinud olen.
Ettepanek tuli kuskile korteriläbule minna - thanks but no thanks. Mulle meeldivad ainult korteriläbud, mis on kas minu enda juures või mõne teise lähedase juures, aga mitte nii, et jeee, läheme täiesti suva inimesele külla ja siis hakkame jooma!? Mis ma olen - mingi 16 või? :D
Anyhow... plaan ja alternatiiv oli siis minna kohvile. Kuhu? Statoili muidugi!
Soe kohv ja raudteel kõndimine tundus täiesti chill. Kõndisime rahus, aga mida ma ei osanud oodata oli see, et meie õhtu lõppeb kuskil jalkamängul, mis oli üllatavalt fun. Kalev vs Flora A le Coq arenal! Mina, kes ma kunagi ei ole sedasi jalkat vaatamas käinud, olin järsku nii into it, et endalgi naljakas.

Mõned hetked on sellised, mis jäävad meelde. Ma usun, et see on üks nendest.
Istud kägaras, soendad käsi kohvitopsil, vaatad poisse mööda staadionit jooksmas, elad täiega asjale kaasa ja naerad igasugu lolluste üle - sest oled juba parajalt üleväsinud. Ja hea on.

Üks selline hetk oli ka kord Sikupilli parklas. Istud autos, mis on paikneb keset lagedat parklat, vaatad öötulesid, kuulad rahus Raadio 2'te ja filosofeerid maailma asjade üle. Ja siis pikutad kohviga auto kapotil, vaatad tähti ja mõtled, et sul on hea.

Vahel piisab ka veetassist ja sinu kodu vastas asuvast koolitrepist.
Või rabarberikoogist öösel kell 2 Käsmus mere ääres.
Või südaööst, millal sa autos mussi põhja paned ja keset teed tantsid.
Või hommikust, kus kell on viis ja sa üksi rõdul hommiku tulekut vaatad.
Või loomaaia kitseosakonnast, kui on lihtsalt hea päev jalutamiseks.
Või juusturibadest ja kännu otsas istumisest keset Vääna-Jõesuu randa.
Või vihmasajust, kui sa üksi koju jalutad.

Ma armastan neid hetki. Need ongi need hetked, mis teevad nii, et on hästi.
Need random nunnudusehunnikud.

Homme tuleb ka hea päev,
M

Raamat ja salong ehk rly?

Hiljuti sain just kaks väga ootamatut uudist, mis kohati on veitsa creepyd, aga samas ma olen EXITED AS F!

Sõidan rahus ploomikesega tööle. Päev nagu ikka. Haabersti rist tekitab stressi ja salongi võti on jälle ma ei tea kus. Meil on C'ga üks võti kahe peale, mis salongi ust avab. Ükskord ta unustas selle valvelauda jätta ja sõitis teise Euroopa otsa puhkama. Ma lähen tööle ja oh üllatust - jälle ei ole mul võtit. Helistan. C ei vasta. Naiss. Klientide numbreid mul ka ei olnud, et aeg les ütelda. Viis klienti, iga tunni tagant üks. Ja ma siis ootasin seal viis tundi, et iga tunni tagant ütelda, et sorry, täna massaazi ei saa...

Seekord oli ta võtmega lihtsalt linnast välja sõitnud. Mis seal ikka. Sõitsin järgi. Võti käes ja tööle minek. Peale protseduure helistan C'le, et ma jätan siis võtme alla, aga pole nagu ammu näinud ja lobisenud, et mis eluplaanid siis üldse on ja kui palju tööd mul tulevikus on.
Selle peale tuleb natuke naeru ja siis lause: Kas sa tõesti ei ole märganud, et ma rase olen? Ma astuks jaanuarist täiesti kõrvale paariks aastaks sealt salongist ja jätaks kogu kupatuse sulle...

WHAT?

Et nüüd siis, kui ma siin eluplaanid nö paika olen saanud - Oldes töö ja natuke seal massaazi ja muidugi kool, siis saan ma uudise, et ma saan isikliku salongi? 

Ehk kinnitus taas sellele, et kui elus on midagi püsivat siis on need muutused. Samas progress on tore.

Uudisest kergelt jahmatanud istun taas ploomikese rooli, jälle läbi Haaberti ringi kodupoole. Heliseb telefon ja ees on võõras number. Vastan. Teiselt poolt kõlab eriti reibas ja rõõmsameelne hääl: Tere, kas ma räägin Mirjamiga? Ma olin veendunud, et see on jälle see LHV pank, kes mulle kõrgemat pensionifondi määra tahavad kaela määrida, aga ei. Tegemist oli ühe tüdrukuga noortekonverentsist. 

Noortekonverent kirjutab raamatut Eesti Eeskujud, milles on 5 peatükki. Iga peatükk räägib ühest inimesest/grupist kes võiksid olla teistele noortele eeskujuks ja inspiratsiooniks. Ta küsis, kas ta võib raamatu viienda peatüki kirjutada minust. 

Nimelt u 3 aastat tagasi, saatis keegi (ma siiani ei tea kes) ühe kuulutuse peale minust loo, kuidas ma Haapsalus samal ajal haljastan, korraldan laagreid, tegelen õpilasfirmaga ja tantsugrupi püsti panin (no nagu ikka 100 asja korraga) ja see lugu hakkas neile nii väga meeldima, et nad tahavad sellest oma raamatus kirjutada. 

WHAT VOL 2??

Ma mõtlesin veidi ja ütlesin, et no ladna, kui raamat siis raamat, polegi veel sellist asja teinud. Sellepeale saatist ta mulle 28 küsimust, mis ei ole kas küsimused! (Ehk mul haigelt palju nüüd kirjutada vaja) Raamat ise tuleb välja jaanuaris/veebruaris, millega seoses tuleb ka raamatu esitlustel osaleda. Naljakas.

Ja siis ma istun ja mõtlen, et huvitav, mis see elu veel mulle ette toob...

kisses, M.

Brownied

Täna on veider päev.
Ärkasin ja kohe oli veider.
Selline eriti ägedalt, nunnu ja napakalt itsitamise veider.
Üteldakse, et kui astud vasaku jalaga voodist välja, on halb päev. Kui paremaga, peaks vähe parem olema... No selle loogiks järgi tulin mina täna hommikul voodist välja naba ees.

Nagu mul viimasel ajal kombeks, ärkasin ma jälle lambist totakalt vara. Ise poole ööni tööl ja ikka vaja end enne üheksat voodist välja vedada. Korjasin kokku üleeilse peo jäägid, maadlesin taaraga, vaatasin köögi aknast välja (aknad on alati diibilt inspireerivad), haigutasin ja võtsin kausi ja kukkusn browniesid tegema.
Te ei kujuta vist ette kui kaiff on hommikul kohvi kõrvale värskelt ahjust tulnud tervete metspähklitega shokolaadi üledoosi süüa!
Vähe sellest! See on veel parem, kui itsitada maailma haigemate seriaalide üle samal ajal.
"Don't trust the B in apartment 23" on üks neist.
Lihtsalt IMELINE!

Anyhow. Siis ma sõitsin trolliga linna. See on juba iseenesest nii veider, et ise ka ei usu. Mitte trolliga sõitmine isegi, aga see, mis seal trollis toimub on iga kord ikka midagi uut ja huvitavat. Isegi siis, kui ma arvasin, et ma olen kõiksuguseid tegelasi juba seal näinud, siis...no ei!
Ma sõitsin oma muigavas rahukaifis, kui mingi korpulentne tädi litsus ennast mu kõrvale. Väga värvikirev korpulentne tädi. Tumepunane nahkmantel, jalgratturi püksid, pisikese kontsaga ja lipsukesega mustad kingad, guessi päikeseprillid ja muidugi eelmisel kuul pestud pulkas juuksed ja kärtspunades huuled. No saa siis aru. Ja aina segasemaks läks asi, kui see sama tädi võttis taskust i-podi ja hakkas trummi ja bassi kuulama. No siis ma ei saanud üldse enam sotti. Ma arvan, et ma jõllitasin teda suht ebaviisakalt, aga no mis sa teed.
 Istusime siis tagareas kõrvuti, olenemata sellest, et seal oli veel paaalju vabu kohti. Kuni ühes peatuses hüppas sisse korraga sada matsi. Ma muudkui jõllitasin tädi edasi, kuni sain isegi aru, et asi läheb liiale, suunasin pilgu ette ja opaaa! Üks suuuuur lillelise mustriga tagumik oli mulle peaaegu näkku pargitud. No ei! Hüppasin püsti ja järgmises peatuses maha - tallatakso töötas paremini, kui troll. Igatahes!
Ilm oli ilus ja nii tore oli pika aja üksi jalutada ja kõikidele vastutulijatele haigelt naeratada :)

Kui nüüd muust rääkida, siis mul läheb väga hästi!
Ma läksin Oldesse tagasi. Mulle siiani meeldib seal majas. Kõik seltskond on peaaegu sama ja oh seda elevust, kui kõik märkasid, et ma jälle selles majas liikvel olen. Täitsa vahva.

Koolis on niii fun! Ei, ma ei ole haigeks nohikuks muutunud, ega midagi. Põhjused on hoopis teised. Esiteks, said eelmise aastaga mul üldained läbi ja nüüd õpime nö seda päris asja. Karistusõigus on näiteks nii põnev, et mul hakkaks isegi pisarateni kahju, kui ma sinna loengusse minna ei saaks. Ma vist ikka valisin õige eriala :) yayyy
Pealegi mul on täiega coolid kusakaassalsed. Esimene koolipäev. Markus teatab, et ta tahaks pitsat, et lähme Steffanisse. Miks ei. Minutiga olid kõik autos ja Pärnu poole teel.
Ja naerda saab - palju.

Ja mul on uus põrand, jee jee.
Ja Helen tuleb seinu värvima!
Ja meil on hiiiired.
Ja mul on rahaa!!!
Ja mu auto saab kohe korda.
Ja mul on padjasõja ja peituse tuju.
Ja tahaks nina otsa musi.
Ja otsaette ka.
Ja ma igatsen sind ka.


Teie hipi-häpi M.