Brownied

Täna on veider päev.
Ärkasin ja kohe oli veider.
Selline eriti ägedalt, nunnu ja napakalt itsitamise veider.
Üteldakse, et kui astud vasaku jalaga voodist välja, on halb päev. Kui paremaga, peaks vähe parem olema... No selle loogiks järgi tulin mina täna hommikul voodist välja naba ees.

Nagu mul viimasel ajal kombeks, ärkasin ma jälle lambist totakalt vara. Ise poole ööni tööl ja ikka vaja end enne üheksat voodist välja vedada. Korjasin kokku üleeilse peo jäägid, maadlesin taaraga, vaatasin köögi aknast välja (aknad on alati diibilt inspireerivad), haigutasin ja võtsin kausi ja kukkusn browniesid tegema.
Te ei kujuta vist ette kui kaiff on hommikul kohvi kõrvale värskelt ahjust tulnud tervete metspähklitega shokolaadi üledoosi süüa!
Vähe sellest! See on veel parem, kui itsitada maailma haigemate seriaalide üle samal ajal.
"Don't trust the B in apartment 23" on üks neist.
Lihtsalt IMELINE!

Anyhow. Siis ma sõitsin trolliga linna. See on juba iseenesest nii veider, et ise ka ei usu. Mitte trolliga sõitmine isegi, aga see, mis seal trollis toimub on iga kord ikka midagi uut ja huvitavat. Isegi siis, kui ma arvasin, et ma olen kõiksuguseid tegelasi juba seal näinud, siis...no ei!
Ma sõitsin oma muigavas rahukaifis, kui mingi korpulentne tädi litsus ennast mu kõrvale. Väga värvikirev korpulentne tädi. Tumepunane nahkmantel, jalgratturi püksid, pisikese kontsaga ja lipsukesega mustad kingad, guessi päikeseprillid ja muidugi eelmisel kuul pestud pulkas juuksed ja kärtspunades huuled. No saa siis aru. Ja aina segasemaks läks asi, kui see sama tädi võttis taskust i-podi ja hakkas trummi ja bassi kuulama. No siis ma ei saanud üldse enam sotti. Ma arvan, et ma jõllitasin teda suht ebaviisakalt, aga no mis sa teed.
 Istusime siis tagareas kõrvuti, olenemata sellest, et seal oli veel paaalju vabu kohti. Kuni ühes peatuses hüppas sisse korraga sada matsi. Ma muudkui jõllitasin tädi edasi, kuni sain isegi aru, et asi läheb liiale, suunasin pilgu ette ja opaaa! Üks suuuuur lillelise mustriga tagumik oli mulle peaaegu näkku pargitud. No ei! Hüppasin püsti ja järgmises peatuses maha - tallatakso töötas paremini, kui troll. Igatahes!
Ilm oli ilus ja nii tore oli pika aja üksi jalutada ja kõikidele vastutulijatele haigelt naeratada :)

Kui nüüd muust rääkida, siis mul läheb väga hästi!
Ma läksin Oldesse tagasi. Mulle siiani meeldib seal majas. Kõik seltskond on peaaegu sama ja oh seda elevust, kui kõik märkasid, et ma jälle selles majas liikvel olen. Täitsa vahva.

Koolis on niii fun! Ei, ma ei ole haigeks nohikuks muutunud, ega midagi. Põhjused on hoopis teised. Esiteks, said eelmise aastaga mul üldained läbi ja nüüd õpime nö seda päris asja. Karistusõigus on näiteks nii põnev, et mul hakkaks isegi pisarateni kahju, kui ma sinna loengusse minna ei saaks. Ma vist ikka valisin õige eriala :) yayyy
Pealegi mul on täiega coolid kusakaassalsed. Esimene koolipäev. Markus teatab, et ta tahaks pitsat, et lähme Steffanisse. Miks ei. Minutiga olid kõik autos ja Pärnu poole teel.
Ja naerda saab - palju.

Ja mul on uus põrand, jee jee.
Ja Helen tuleb seinu värvima!
Ja meil on hiiiired.
Ja mul on rahaa!!!
Ja mu auto saab kohe korda.
Ja mul on padjasõja ja peituse tuju.
Ja tahaks nina otsa musi.
Ja otsaette ka.
Ja ma igatsen sind ka.


Teie hipi-häpi M.