No nagu ma sadu kordi olen ütelnud, et kui midagi on püsivat, siis on need muutused.
Seekordne muutus on see, et kõik on simple and pretty.
Mul on selline tore rutiin. Rutiini all ma ei mõtle siinkohal mitte midagi negatiivset. Mul selle kuu jooksul välja kujunenud oma süsteemid, mismoodi toimetada ja siiani on kõik läinud isegi paremini, kui algne plaan oli.
Mul on normaalse palgaga töökoht, mis on igati tore, sest ei mingit logelemist - kell 6.40 on äratus ja kogu lugu. Uskumatu kui palju ühe päeva jooksul jõuab ära teha, kui nii varakult üles ärgata. Selleks ajaks kui teised hoo alles sisse saavad, on mul juba 9 tunnine tööpäev läbi.
Koolis on ka siiani täitsa ok. Uskumatu on see, et ma olen siiani suutnud kõik oma koolitööd õigeagselt ära esitada ja ma saan täiesti aru, millest seal räägitakse.
Kosmeetikakooli lõpupraktika sujub. Iga päev on täiega erinev seal. Mõnel päeval joon ma kolm tassi teed ja kõigutan jalgu ja loen maailma haigemaid arvamuslugusid ja itsitan omaette. Teistel päevadel on mul kliendid, kellelt igaühelt saan ma killukese oma maailmapilti juurde ja kiidusõnad motiveerivad täiega veel enam asju hästi tegema. Ma sain isegi ühel päeval ühelt naisterahvalt tippi, sest mul pidavat hea aura ja pehmed käed olema... cute!
Ma kohtusin ühe naisterahvaga, kes üle pika aja suutis mu rääkima panna asjadest, mida niisama lahkama ei kipu. Ta teab vaid mu nime ja nägu, aga ta räägib asjadest, mis mul alati kuskil meeltel mõlkunud on. Ma oleksin tema jaoks nagu klaasist, aga see ei hirmuta mind vaid on just tervendav. Kohati on ju tulnud jutuks, et Mirjam on ikka nii keeruline isiksus, et haruta palju jaksad, sotti ikka ei saa. Pigem on ju siiski asi nii, et vb see, kes asja lahti harutatud ei saa, ei suuda ise õige nurga alt vaadata. Kohati on vajalik vaatenurka muuta, et asju selgelt näha, aga kui alati raudkindlalt enda põhjendamata arvamuse juurde jääda, siis ei ole võimalustki asju tervikult näha. See naine aga kuidagi oskab seda, sest ta on avatud ja oskab laskuda niipaljudele eri tasanditele, kui vaja on. Kohati ma tunnen temas ennast ära. Ja vb me mõlemad olemegi nii peast soojad, et saamegi üksteisest aru. Muidugi me ei ole mingi copy ja paste vaid meil on neid ühiseid jooni, mida ma väga vähestes inimestes kohanud olen.
Ja üldse...
Ma olen õnnelik!
Sellist rahu polegi ammu olnud. Minu ümber on inimesed, kellega on kõik lihtne ja ilus.
Ma ei räägi, et nad on lihtsad inimesed. Oh ei - nad on kõige rohkem sassis ja segaduses ja keerulisemad inimesed, keda ma vist üldse kohanud olen! Aga mul on nendega lihtne.
Kaks tööpäeva Kaljases ja ma tean, et tegemist on tüdrukuga, kes ennast mu südame külge nii kõvasti haagib, et sealt enam kunagi ära ei kuku. Ja siis me vaikime ja kõik on alati öeldud.
Paar aastat mingit erilist jauramist selle üle, et ei osata piisavat distantsi hoida ja hoolitsemisega piiri pidada. Ja siis me suudame koos kõik maailma pisiasjad ära korraldada, sest üks oskab ja viitsib, samal ajal kui teine ei oska ja viitsib veelvähem.
Aastaid tööd selle kallal, et üldse sotti saada, kes see plika üldse on. Tuhandeid solvumisi, komplekse, hullustükke ja facepalme. Ja siis me näeme kodus, teeme pokaali veini, filosofeerime ja naerame koos pisarates.
Tuhendeid seiklusi koos. Pikim ajalugu, mille hulka kuulub kõik mis ühe sõprusega käsikäes käib. Ja siis ma helistan talle esimesena, kui mu vanaema jälle intensiivi satub ja ta suudab mind kolme minutiga maha rahustada ja naeratama panna - see on eriline.
Niiiii f up minevik ja ajalugu, et ma ei mäleta isegi poolt sellest ja ega vist ei tahagi mäletada. Üldiselt me ei salligi eriti üksteist ja ei suuda suurushjärku paika panna, kui palju me üksteist vihkame või mitte. Ja siis me helistame ja ei räägigi eriti midagi, kohtume ja ei olegi eriti koos, plaanime midagi ja siis ei tee seda niikuinii, aga me elame üksteisele kaasa ja mis peamine - me mõlemad püüame iga päevaga paremad inimesed olla ja kuidagi iks moel me suudame üksteist selleks imeliselt motiveerida.
Lapsikud lollused ja draamad ja kogu muu asi, mis mind täiega kettasse ajavad, aga ometigi ma võtan aja ja aitan, annan nõu ja iga kord mõtlen, et ma olen ju kunagi seal olnud. Shopates ei meeldi meile mittte kunagi samad asjad ja üldse iga teise asja peale tuleb kulmu kergitada, sest no mitte ei saa aru, mis üks või teine mõnes asjas leiab. Ja siis me suudame kõik maailma asjad selgeks rääkida ja kindlad olla, et see suhe ei katke.
Pikad jalutuskäigud kõige haigemate teemadega, mida kuulates tavainimesel kas hirm või paha hakkaks. Sada asja mis juhtub nii, et teisel pole õrna aimugi, mis tegelikult toimub. Üks on siga ja teine on kägu. Ja siis me läheme öösel mäkki sööma, teeme oma elust lühikokkuvõtte ja kõik on korraga terviklik ja hästi.
Minu haigelt armsatest inimestest.
Peace,
M
No comments:
Post a Comment