Sõidan rahus ploomikesega tööle. Päev nagu ikka. Haabersti rist tekitab stressi ja salongi võti on jälle ma ei tea kus. Meil on C'ga üks võti kahe peale, mis salongi ust avab. Ükskord ta unustas selle valvelauda jätta ja sõitis teise Euroopa otsa puhkama. Ma lähen tööle ja oh üllatust - jälle ei ole mul võtit. Helistan. C ei vasta. Naiss. Klientide numbreid mul ka ei olnud, et aeg les ütelda. Viis klienti, iga tunni tagant üks. Ja ma siis ootasin seal viis tundi, et iga tunni tagant ütelda, et sorry, täna massaazi ei saa...
Seekord oli ta võtmega lihtsalt linnast välja sõitnud. Mis seal ikka. Sõitsin järgi. Võti käes ja tööle minek. Peale protseduure helistan C'le, et ma jätan siis võtme alla, aga pole nagu ammu näinud ja lobisenud, et mis eluplaanid siis üldse on ja kui palju tööd mul tulevikus on.
Selle peale tuleb natuke naeru ja siis lause: Kas sa tõesti ei ole märganud, et ma rase olen? Ma astuks jaanuarist täiesti kõrvale paariks aastaks sealt salongist ja jätaks kogu kupatuse sulle...
Selle peale tuleb natuke naeru ja siis lause: Kas sa tõesti ei ole märganud, et ma rase olen? Ma astuks jaanuarist täiesti kõrvale paariks aastaks sealt salongist ja jätaks kogu kupatuse sulle...
WHAT?
Et nüüd siis, kui ma siin eluplaanid nö paika olen saanud - Oldes töö ja natuke seal massaazi ja muidugi kool, siis saan ma uudise, et ma saan isikliku salongi?
Ehk kinnitus taas sellele, et kui elus on midagi püsivat siis on need muutused. Samas progress on tore.
Uudisest kergelt jahmatanud istun taas ploomikese rooli, jälle läbi Haaberti ringi kodupoole. Heliseb telefon ja ees on võõras number. Vastan. Teiselt poolt kõlab eriti reibas ja rõõmsameelne hääl: Tere, kas ma räägin Mirjamiga? Ma olin veendunud, et see on jälle see LHV pank, kes mulle kõrgemat pensionifondi määra tahavad kaela määrida, aga ei. Tegemist oli ühe tüdrukuga noortekonverentsist.
Noortekonverent kirjutab raamatut Eesti Eeskujud, milles on 5 peatükki. Iga peatükk räägib ühest inimesest/grupist kes võiksid olla teistele noortele eeskujuks ja inspiratsiooniks. Ta küsis, kas ta võib raamatu viienda peatüki kirjutada minust.
Nimelt u 3 aastat tagasi, saatis keegi (ma siiani ei tea kes) ühe kuulutuse peale minust loo, kuidas ma Haapsalus samal ajal haljastan, korraldan laagreid, tegelen õpilasfirmaga ja tantsugrupi püsti panin (no nagu ikka 100 asja korraga) ja see lugu hakkas neile nii väga meeldima, et nad tahavad sellest oma raamatus kirjutada.
WHAT VOL 2??
Ma mõtlesin veidi ja ütlesin, et no ladna, kui raamat siis raamat, polegi veel sellist asja teinud. Sellepeale saatist ta mulle 28 küsimust, mis ei ole kas küsimused! (Ehk mul haigelt palju nüüd kirjutada vaja) Raamat ise tuleb välja jaanuaris/veebruaris, millega seoses tuleb ka raamatu esitlustel osaleda. Naljakas.
Ja siis ma istun ja mõtlen, et huvitav, mis see elu veel mulle ette toob...
kisses, M.
No comments:
Post a Comment