Mis sul viga on?!

Seda küsimust ma küsisin endalt eile vähemalt 22 ja pool korda. Selline geeniusest debiiliku tunne on. Et mismõttes?
Kas te pole märganud, et geeniusest idiootsuseni on kõigest paar millimeetrit ja vastupidi. Need tegelased, kes mingis asjas on kõige tublimad ja targemad tavaliselt sakivad sajaga nii mõneski teisest asjas. Näitena ma mäletan oma lapsepõlvest ühte poissi Haapsalust, kes teadis geograafiast vist kõike(!). Tal olid kõik riigid, nende linnad ja lipud peas. Tal olid isegi meeles milline krekaee millise euromündise taga igal riigil on. See ei olnud sugugi ainuke teemavaldkond, mida ta üdini tundis. Ja samas...ta oli sotsiaalselt debiilik. Ei mõistnud ta õigel ajal lahkuda ja inimese "mullidest" ei saanud ta ammugist aru, vaid pressis ennast alati sinu privaatvestlustesse jms.
Mida ma sellega öelda tahan on see, et isegi kui ma mõnes asjas ei ole isegi kõige nürim pliiats karbis, siis kohati ma olen ikka totaalne tumba-umba. Ma saan aru, et enamik inimesi ongi "piinatud geeniused" või lambakari või nimeta kuidas sa neid tahad ja tegelikult ei peagi siin maailmas kõigele pihta saama, aga mis on minu jaoks uus - kui ma millestki aru ei saa ja kohe kümnesse ei pane, siis ma lähen täiega närvi!
Ei, mitte närvi nii, et kukun laamendama, aga tekib selline ma-tahan-kuuli-endale-pähe-lasta tunne mida vürtsitab mingu-see-kõik-p tunne. Mu lemmik osa on muidugi see, et iga päevaga ma saan aru, kui vähe ma tegelikult asjadest aru saan ja kui palju on veel asju, millest ma kuulnudki ei ole. Tuhandeid süsteeme, mida võiks/peaks teadma, aga ei tea ja tunne jne. Ja siis ma istun. Väljas sajab paduvihma. Kivitrepp on külm. Vaatan kalkareid ringi kakerdamas ja oma kuuendat järjestikust pohmakat õllepadruniga parandamas. Noored poisid dressipükstes. Vanatädi, kes ei saa trepikoja ustki lahti. Sodiks sõidetud auto. Sissevisatud kooli aken.
Ja siis ma mõtlengi, et mis mul viga on!?
Jajah, mul on ju praegu ületamatud probleemid. Asjaõiguse kontrolltöö näiteks. Teiseks ületamatuks probleemiks saab kindlasti lugeda köögi kapi ühe riiuli puudumise või selle et juuksevärv on pool senti välja kasvanud.
No mis mul siis viga on?
Mu viga on see, et sain aru, et vb on rohkem maailmas kui mu enda ninaesine? Et minust on targemaid inimesi, kelle käest ma uusi teadmisi ja oskusi ja mõttelaade võin saada? Või, et kõik ikka ei ole nii must/valge?
Peaks nagu positiivsed uskumused olema. Ma vähemalt kuskilt kuulsin nii.

Mulle ei meeldi mingi jutt ei depressioonist ega stressist. Puhas jama. Ma olen enam kui kindel, et need asjad on nii state of mind. No mitte siis, kui sa pool aastat reaalselt magamata oled ja sul kõik ümber surevad vms... see ei ole aga praegune teema. Minu olukorras ei saa mul olla ei mingit deprekat ega stressi. Kui ma nii väidaks, siis arvaks ise ka, et olen mingi niisama hädaldaja, kes oma saamatuse ja halaga üritab tähelepanu võita. Mul on lihtsalt mingi...eee..raske on.
Võib nii öelda?
Mul on lihtsalt praegu rasked ajad. Hullumeelselt palju tööd, kool tõstab muudkui oma nõudmisi, praktikad ootavad tegemist, kodu on mingi poolkõva remondiga jne. Ei, ma ei virise, ma nendin fakte. See kõik nõuab mu energiat ja aega ja siinjuures ütlengi ära:
Ma ei väldi kedagi, mul ongi reaalselt KIIRE!
Kui sa helistad ja halad, siis ma lähengi närvi, sest mille faking üle sa halad. Selle üle, et mul ongi väga palju teha ja üritan ennast pinnapeal hoida ja tänu sellele ei jõua lulli lüüa?
Ma olen tõre? No...sa ei oleks, kui mingi halamine ja ulgumine on peaaegu iga telefonikõne taga, mis sulle üldse tehakse?
No ma olen perioodide ja muutuste usku.
Praegu on kiire ja pingeline periood, aga kõik ju muutub...sest kõik ju ALATI muutub.

Anyhow, tahaks mäki õunapirukat.

With love,
M

Roses are...

on my skin.

Lõpuks ometi saan ma rahus oma küljel magada nii, et ei pea valu pärast patja närima.
Ehk mu tattoo esimene etapp hakkab paranema. Kõigest 6h nõela all veel ja siis nädalaid kreemitamist ja paranemist.

Ma siiani ei suuda uskuda, et ma selle ära tegin, aga dämit kui ilus see ikka tuli ja tuleb :)

Peale selle on elu puhta rahulik olnud. Haiguslehel on tore istuda: 3 filmi päevas, mille kõrvale käib terve wc-paberi rulli täis nuuskamine. Muidugi need kõige jõledama maitsega kurgupastillid veel lisaks.
Aga vaatamata sellele on tore - vähemalt saab magada ja lugeda.

Öeldakse, et kui minevik helistab, siis pane kiirelt toru hargile ja jookse. Kui tõepähe seda nüüd võtta?

Täna rääkisin üle pooleteise aasta inimsega, kes kord oli mulle meeletult kallis ja woow... see oli hea vestlus. Mõnus ja kuidagi selline "I'm still there for you", olenemata sellest, et meie viimane kohtumine lõppes pisaratega. Im soo happy! ^^

Ma tegelt ei viitsi täna eriti kirjutada.

Muuuucho looove, 

M

Things to do today

1. Get up

Oli hommik, toas oli veel pime. 

Küünal veel põles eilsest ööst.

Tekk oli õhuline ja pehme.

Linad lõhnasid siidiselt värskelt.

Ja helises äratuskell.

Selle helid hiilisid vaikselt mu unne ja tõid mind reaalsusesse.

Vaatasin kella. Vaatasin lage.

Küünlavalgus mängis ikka laes varjude mängu. 

Jõin lonksu vett.

Ringutasin ja sirutasin ja aelesin linad sassi.

Panin äratuse kinni, et ta enam ei ärataks.

Mässisin end uuesti teki sisse, naeratasin mesimagusalt.

Ja magasin tuimalt edasi.

2. Survive

Kõndisin jalgu lohistades fliistekki mässituna kööki.

Panin vee keema ja küünla põlema. Tõmbasin selga mugavaima pesu.

Ja naeratasin endale peeglist. Kohv ja enda tehtud õunakook.

Avasin arvuti, vastasin kuuele meilile. Ei midagi hullu ja tundub, et sain andeks, 

et ennast välja magasin. Kolm kõnet ja inimeste rõõm teispool toru. 

Kell 4 on kohtumine Stockmannis.

Kell 6 näohooldus Sigmas.

Kell ükskõik vaatan lõpuks ühe filmi ära.

Kõige selle vahepeal on veel 101 toimetust.

3. Go back to bed

Oh, yes please!

M

Lihtsuses peitub ilu

No nagu ma sadu kordi olen ütelnud, et kui midagi on püsivat, siis on need muutused.

Seekordne muutus on see, et kõik on simple and pretty.

Mul on selline tore rutiin. Rutiini all ma ei mõtle siinkohal mitte midagi negatiivset. Mul selle kuu jooksul välja kujunenud oma süsteemid, mismoodi toimetada ja siiani on kõik läinud isegi paremini, kui algne plaan oli.

Mul on normaalse palgaga töökoht, mis on igati tore, sest ei mingit logelemist - kell 6.40 on äratus ja kogu lugu. Uskumatu kui palju ühe päeva jooksul jõuab ära teha, kui nii varakult üles ärgata. Selleks ajaks kui teised hoo alles sisse saavad, on mul juba 9 tunnine tööpäev läbi. 

Koolis on ka siiani täitsa ok. Uskumatu on see, et ma olen siiani suutnud kõik oma koolitööd õigeagselt ära esitada ja ma saan täiesti aru, millest seal räägitakse.

Kosmeetikakooli lõpupraktika sujub. Iga päev on täiega erinev seal. Mõnel päeval joon ma kolm tassi teed ja kõigutan jalgu ja loen maailma haigemaid arvamuslugusid ja itsitan omaette. Teistel päevadel on mul kliendid, kellelt igaühelt saan ma killukese oma maailmapilti juurde ja kiidusõnad motiveerivad täiega veel enam asju hästi tegema. Ma sain isegi ühel päeval ühelt naisterahvalt tippi, sest mul pidavat hea aura ja pehmed käed olema... cute!

Ma kohtusin ühe naisterahvaga, kes üle pika aja suutis mu rääkima panna asjadest, mida niisama lahkama ei kipu. Ta teab vaid mu nime ja nägu, aga ta räägib asjadest, mis mul alati kuskil meeltel mõlkunud on. Ma oleksin tema jaoks nagu klaasist, aga see ei hirmuta mind vaid on just tervendav. Kohati on ju tulnud jutuks, et Mirjam on ikka nii keeruline isiksus, et haruta palju jaksad, sotti ikka ei saa. Pigem on ju siiski asi nii, et vb see, kes asja lahti harutatud ei saa, ei suuda ise õige nurga alt vaadata. Kohati on vajalik vaatenurka muuta, et asju selgelt näha, aga kui alati raudkindlalt enda põhjendamata arvamuse juurde jääda, siis ei ole võimalustki asju tervikult näha. See naine aga kuidagi oskab seda, sest ta on avatud ja oskab laskuda niipaljudele eri tasanditele, kui vaja on. Kohati ma tunnen temas ennast ära. Ja vb me mõlemad olemegi nii peast soojad, et saamegi üksteisest aru. Muidugi me ei ole mingi copy ja paste vaid meil on neid ühiseid jooni, mida ma väga vähestes inimestes kohanud olen. 

Ja üldse...

Ma olen õnnelik!

Sellist rahu polegi ammu olnud. Minu ümber on inimesed, kellega on kõik lihtne ja ilus. 

Ma ei räägi, et nad on lihtsad inimesed. Oh ei - nad on kõige rohkem sassis ja segaduses ja keerulisemad inimesed, keda ma vist üldse kohanud olen! Aga mul on nendega lihtne. 

Kaks tööpäeva Kaljases ja ma tean, et tegemist on tüdrukuga, kes ennast mu südame külge nii kõvasti haagib, et sealt enam kunagi ära ei kuku. Ja siis me vaikime ja kõik on alati öeldud. 

Paar aastat mingit erilist jauramist selle üle, et ei osata piisavat distantsi hoida ja hoolitsemisega piiri pidada. Ja siis me suudame koos kõik maailma pisiasjad ära korraldada, sest üks oskab ja viitsib, samal ajal kui teine ei oska ja viitsib veelvähem.

Aastaid tööd selle kallal, et üldse sotti saada, kes see plika üldse on. Tuhandeid solvumisi, komplekse, hullustükke ja facepalme. Ja siis me näeme kodus, teeme pokaali veini, filosofeerime ja naerame koos pisarates.

Tuhendeid seiklusi koos. Pikim ajalugu, mille hulka kuulub kõik mis ühe sõprusega käsikäes käib. Ja siis ma helistan talle esimesena, kui mu vanaema jälle intensiivi satub ja ta suudab mind kolme minutiga maha rahustada ja naeratama panna - see on eriline.

Niiiii f up minevik ja ajalugu, et ma ei mäleta isegi poolt sellest ja ega vist ei tahagi mäletada. Üldiselt me ei salligi eriti üksteist ja ei suuda suurushjärku paika panna, kui palju me üksteist vihkame või mitte. Ja siis me helistame ja ei räägigi eriti midagi, kohtume ja ei olegi eriti koos, plaanime midagi ja siis ei tee seda niikuinii, aga me elame üksteisele kaasa ja mis peamine - me mõlemad püüame iga päevaga paremad inimesed olla ja kuidagi iks moel me suudame üksteist selleks imeliselt motiveerida.

Lapsikud lollused ja draamad ja kogu muu asi, mis mind täiega kettasse ajavad, aga ometigi ma võtan aja ja aitan, annan nõu ja iga kord mõtlen, et ma olen ju kunagi seal olnud. Shopates ei meeldi meile mittte kunagi samad asjad ja üldse iga teise asja peale tuleb kulmu kergitada, sest no mitte ei saa aru, mis üks või teine mõnes asjas leiab. Ja siis me suudame kõik maailma asjad selgeks rääkida ja kindlad olla, et see suhe ei katke. 

Pikad jalutuskäigud kõige haigemate teemadega, mida kuulates tavainimesel kas hirm või paha hakkaks. Sada asja mis juhtub nii, et teisel pole õrna aimugi, mis tegelikult toimub. Üks on siga ja teine on kägu. Ja siis me läheme öösel mäkki sööma, teeme oma elust lühikokkuvõtte ja kõik on korraga terviklik ja hästi.

Need ongi osa minu haigetest inimestest.
Minu haigelt armsatest inimestest.

Peace,
M

Hästi vol 2

Mul on hästi. Mul on väga hästi.
Isegi siis kui täna oli 13 ja reede.

Viimasel ajal on mingi reunion teema.
Ma kohtun inimestega, kellega pole väga kaua näinud ja kõik on ikka tore ja hea.

Randomness lvl 100 oli tänane kohtumine noormehega, keda ma paar kuud isegi, et blokkinud olen.
Ettepanek tuli kuskile korteriläbule minna - thanks but no thanks. Mulle meeldivad ainult korteriläbud, mis on kas minu enda juures või mõne teise lähedase juures, aga mitte nii, et jeee, läheme täiesti suva inimesele külla ja siis hakkame jooma!? Mis ma olen - mingi 16 või? :D
Anyhow... plaan ja alternatiiv oli siis minna kohvile. Kuhu? Statoili muidugi!
Soe kohv ja raudteel kõndimine tundus täiesti chill. Kõndisime rahus, aga mida ma ei osanud oodata oli see, et meie õhtu lõppeb kuskil jalkamängul, mis oli üllatavalt fun. Kalev vs Flora A le Coq arenal! Mina, kes ma kunagi ei ole sedasi jalkat vaatamas käinud, olin järsku nii into it, et endalgi naljakas.

Mõned hetked on sellised, mis jäävad meelde. Ma usun, et see on üks nendest.
Istud kägaras, soendad käsi kohvitopsil, vaatad poisse mööda staadionit jooksmas, elad täiega asjale kaasa ja naerad igasugu lolluste üle - sest oled juba parajalt üleväsinud. Ja hea on.

Üks selline hetk oli ka kord Sikupilli parklas. Istud autos, mis on paikneb keset lagedat parklat, vaatad öötulesid, kuulad rahus Raadio 2'te ja filosofeerid maailma asjade üle. Ja siis pikutad kohviga auto kapotil, vaatad tähti ja mõtled, et sul on hea.

Vahel piisab ka veetassist ja sinu kodu vastas asuvast koolitrepist.
Või rabarberikoogist öösel kell 2 Käsmus mere ääres.
Või südaööst, millal sa autos mussi põhja paned ja keset teed tantsid.
Või hommikust, kus kell on viis ja sa üksi rõdul hommiku tulekut vaatad.
Või loomaaia kitseosakonnast, kui on lihtsalt hea päev jalutamiseks.
Või juusturibadest ja kännu otsas istumisest keset Vääna-Jõesuu randa.
Või vihmasajust, kui sa üksi koju jalutad.

Ma armastan neid hetki. Need ongi need hetked, mis teevad nii, et on hästi.
Need random nunnudusehunnikud.

Homme tuleb ka hea päev,
M

Raamat ja salong ehk rly?

Hiljuti sain just kaks väga ootamatut uudist, mis kohati on veitsa creepyd, aga samas ma olen EXITED AS F!

Sõidan rahus ploomikesega tööle. Päev nagu ikka. Haabersti rist tekitab stressi ja salongi võti on jälle ma ei tea kus. Meil on C'ga üks võti kahe peale, mis salongi ust avab. Ükskord ta unustas selle valvelauda jätta ja sõitis teise Euroopa otsa puhkama. Ma lähen tööle ja oh üllatust - jälle ei ole mul võtit. Helistan. C ei vasta. Naiss. Klientide numbreid mul ka ei olnud, et aeg les ütelda. Viis klienti, iga tunni tagant üks. Ja ma siis ootasin seal viis tundi, et iga tunni tagant ütelda, et sorry, täna massaazi ei saa...

Seekord oli ta võtmega lihtsalt linnast välja sõitnud. Mis seal ikka. Sõitsin järgi. Võti käes ja tööle minek. Peale protseduure helistan C'le, et ma jätan siis võtme alla, aga pole nagu ammu näinud ja lobisenud, et mis eluplaanid siis üldse on ja kui palju tööd mul tulevikus on.
Selle peale tuleb natuke naeru ja siis lause: Kas sa tõesti ei ole märganud, et ma rase olen? Ma astuks jaanuarist täiesti kõrvale paariks aastaks sealt salongist ja jätaks kogu kupatuse sulle...

WHAT?

Et nüüd siis, kui ma siin eluplaanid nö paika olen saanud - Oldes töö ja natuke seal massaazi ja muidugi kool, siis saan ma uudise, et ma saan isikliku salongi? 

Ehk kinnitus taas sellele, et kui elus on midagi püsivat siis on need muutused. Samas progress on tore.

Uudisest kergelt jahmatanud istun taas ploomikese rooli, jälle läbi Haaberti ringi kodupoole. Heliseb telefon ja ees on võõras number. Vastan. Teiselt poolt kõlab eriti reibas ja rõõmsameelne hääl: Tere, kas ma räägin Mirjamiga? Ma olin veendunud, et see on jälle see LHV pank, kes mulle kõrgemat pensionifondi määra tahavad kaela määrida, aga ei. Tegemist oli ühe tüdrukuga noortekonverentsist. 

Noortekonverent kirjutab raamatut Eesti Eeskujud, milles on 5 peatükki. Iga peatükk räägib ühest inimesest/grupist kes võiksid olla teistele noortele eeskujuks ja inspiratsiooniks. Ta küsis, kas ta võib raamatu viienda peatüki kirjutada minust. 

Nimelt u 3 aastat tagasi, saatis keegi (ma siiani ei tea kes) ühe kuulutuse peale minust loo, kuidas ma Haapsalus samal ajal haljastan, korraldan laagreid, tegelen õpilasfirmaga ja tantsugrupi püsti panin (no nagu ikka 100 asja korraga) ja see lugu hakkas neile nii väga meeldima, et nad tahavad sellest oma raamatus kirjutada. 

WHAT VOL 2??

Ma mõtlesin veidi ja ütlesin, et no ladna, kui raamat siis raamat, polegi veel sellist asja teinud. Sellepeale saatist ta mulle 28 küsimust, mis ei ole kas küsimused! (Ehk mul haigelt palju nüüd kirjutada vaja) Raamat ise tuleb välja jaanuaris/veebruaris, millega seoses tuleb ka raamatu esitlustel osaleda. Naljakas.

Ja siis ma istun ja mõtlen, et huvitav, mis see elu veel mulle ette toob...

kisses, M.

Brownied

Täna on veider päev.
Ärkasin ja kohe oli veider.
Selline eriti ägedalt, nunnu ja napakalt itsitamise veider.
Üteldakse, et kui astud vasaku jalaga voodist välja, on halb päev. Kui paremaga, peaks vähe parem olema... No selle loogiks järgi tulin mina täna hommikul voodist välja naba ees.

Nagu mul viimasel ajal kombeks, ärkasin ma jälle lambist totakalt vara. Ise poole ööni tööl ja ikka vaja end enne üheksat voodist välja vedada. Korjasin kokku üleeilse peo jäägid, maadlesin taaraga, vaatasin köögi aknast välja (aknad on alati diibilt inspireerivad), haigutasin ja võtsin kausi ja kukkusn browniesid tegema.
Te ei kujuta vist ette kui kaiff on hommikul kohvi kõrvale värskelt ahjust tulnud tervete metspähklitega shokolaadi üledoosi süüa!
Vähe sellest! See on veel parem, kui itsitada maailma haigemate seriaalide üle samal ajal.
"Don't trust the B in apartment 23" on üks neist.
Lihtsalt IMELINE!

Anyhow. Siis ma sõitsin trolliga linna. See on juba iseenesest nii veider, et ise ka ei usu. Mitte trolliga sõitmine isegi, aga see, mis seal trollis toimub on iga kord ikka midagi uut ja huvitavat. Isegi siis, kui ma arvasin, et ma olen kõiksuguseid tegelasi juba seal näinud, siis...no ei!
Ma sõitsin oma muigavas rahukaifis, kui mingi korpulentne tädi litsus ennast mu kõrvale. Väga värvikirev korpulentne tädi. Tumepunane nahkmantel, jalgratturi püksid, pisikese kontsaga ja lipsukesega mustad kingad, guessi päikeseprillid ja muidugi eelmisel kuul pestud pulkas juuksed ja kärtspunades huuled. No saa siis aru. Ja aina segasemaks läks asi, kui see sama tädi võttis taskust i-podi ja hakkas trummi ja bassi kuulama. No siis ma ei saanud üldse enam sotti. Ma arvan, et ma jõllitasin teda suht ebaviisakalt, aga no mis sa teed.
 Istusime siis tagareas kõrvuti, olenemata sellest, et seal oli veel paaalju vabu kohti. Kuni ühes peatuses hüppas sisse korraga sada matsi. Ma muudkui jõllitasin tädi edasi, kuni sain isegi aru, et asi läheb liiale, suunasin pilgu ette ja opaaa! Üks suuuuur lillelise mustriga tagumik oli mulle peaaegu näkku pargitud. No ei! Hüppasin püsti ja järgmises peatuses maha - tallatakso töötas paremini, kui troll. Igatahes!
Ilm oli ilus ja nii tore oli pika aja üksi jalutada ja kõikidele vastutulijatele haigelt naeratada :)

Kui nüüd muust rääkida, siis mul läheb väga hästi!
Ma läksin Oldesse tagasi. Mulle siiani meeldib seal majas. Kõik seltskond on peaaegu sama ja oh seda elevust, kui kõik märkasid, et ma jälle selles majas liikvel olen. Täitsa vahva.

Koolis on niii fun! Ei, ma ei ole haigeks nohikuks muutunud, ega midagi. Põhjused on hoopis teised. Esiteks, said eelmise aastaga mul üldained läbi ja nüüd õpime nö seda päris asja. Karistusõigus on näiteks nii põnev, et mul hakkaks isegi pisarateni kahju, kui ma sinna loengusse minna ei saaks. Ma vist ikka valisin õige eriala :) yayyy
Pealegi mul on täiega coolid kusakaassalsed. Esimene koolipäev. Markus teatab, et ta tahaks pitsat, et lähme Steffanisse. Miks ei. Minutiga olid kõik autos ja Pärnu poole teel.
Ja naerda saab - palju.

Ja mul on uus põrand, jee jee.
Ja Helen tuleb seinu värvima!
Ja meil on hiiiired.
Ja mul on rahaa!!!
Ja mu auto saab kohe korda.
Ja mul on padjasõja ja peituse tuju.
Ja tahaks nina otsa musi.
Ja otsaette ka.
Ja ma igatsen sind ka.


Teie hipi-häpi M.

Hästi

"Kuidas sul läheb?"
"Mul läheb HÄSTI"

Haige, kui tühi see sõna 'hästi' võib olla. See on sama hea, kui küsimuse peale, et mida ma riidesse panen vastatakse: riided.... Või kohati on see selline ameerikalik "How do you do?" vastus, mille olemusest on tegelikult poogen. Muidugi siinkohal on minu lemmmmik küsimus "Kuidas hästi läheb?" Siukseid megaanekaid tahaks lihtsalt tooliga visata. (Some people need a high-five, in the face, with a chair).

Hästi võib olla ka puhas iroonia. Näiteks kui keegi söögilauas terve seljanka endale sülle kallab, siis on täitsa tore ütelda. et no hästi.

Hästi on ka seesamune bittersweet tunne.

Ja samas mul ju lähebki hästi.

Ja samas ei lähe ka. 

Kõik ongi nii bittersweet koguaeg. 

Mingi asi on ikka halvasti ja puudu, samas see paneb mõistma ja hindama neid asju, mis sul juba on.

Selle kuu õppetund on rahaga - seda lihtsalt EI OLE see kuu.

Aga mul on sõbrad. Pole ammu tundnud nii suurt rõõmu sellest, et keegi annab sulle kuus viilu leiba ja kaks supilusikatäit kohvi, et sa ikka järgmisel hommikul süüa saaksid. Ja siis see kohv maitseb kuus korda paremini, kui igal teisel hommikul.

Ei mäletagi, millal viimati sõbrad kõik mu juurde õhtuti nii palju chillima on tahtnud tulla. Õlled näppus ja pitsad veel auramas ja hunnik kallistusi varuks. Ja siis te lihtsalt kuulate Bon Iveri, vahite lakke ja mõtlete, et ongi hästi.

Ja siis on mingid "suvategelased". Ehk sa lähed tüdrukutega välja, endal 4 eurot taskus. Aga sa lähed ikka, sest sa ei suuda leppida sellise olukorraga. Kõnnid vanalinnas, eksid juhuslikult korraks ära, küsid teed vastutulevatelt noormeestelt ja su õhtu lõppeb nii, et sa oled ära joonud hunnikutes shotte, söönud kõike , mille järele on olnud isu ja jõudnud ilusti turvaliselt taksoga koju. Jah-jah, ma saan aru, kuidas see tundub, AGA seekord oli siiralt teisiti...nii teisiti et ma ise ka ei usu seda siiamaani. Noormees, kes meile kolmele vastu tuli, omas neidu Tartus, oli rikas nagu mai-tea-misasi ja veetis meiega aega ainult sellepärast, et me ajasime targemat juttu kui enamus sileda-ajulised tibid. Kui jutud olid räägitud ja tema veidike vaesem, lahkus ta ilma embuseta, ilma telefoninumbriteta - lihtsalt tänas meid meeeldiva seltskonna eest, lehvitas ja lahkus. Armas.

Lisaks sellele on mul tahtejõudu, positiivsust ja head õnne. 

Ja tänu sellele, ma naeratan ikka veel, isegi kui mul pole õrna aimugi, mida ma homme söön, sest külmkapis on ainult üks kõvaks külmunud või. 

Ja ma tunnen, et mul on vedanud, isegi kui toas ei ole ikka veel ei tapeeti, ega põrandat.

Ja ma tunnen ennast õnnistatult, isegi siis kui mul pole praegu erilist töödki.

Ja ma olen õnnelik, isegi siis kui mul ei ole neid ilusaid tumesiniseid neetidega kingi, mida ma täna poes tunde imetlesin.

Ja ma olen rahul, isegi kui mul pole õrnemat aimugi, mille eest ma sügisest veel elama hakkan.

Sest mul on ka palju muud peale selle kahe euro, mis mul alles veel on.

With love,
M

Mehed.

Elu ilma meesteta on nagu elu ilma õhuta. Nendeta ei saa eksisteerida aga samas nad on tühipaljas õhk.

Nii mõnelgi hetkel oma lähiminevikus olen ma mõtelnud, et kus on mehed, kui neid on vaja.
Üheks selliseks hetkeks oli olukord kus ma autost oma korterisse suurt pahtlikotti tassisin. Ideeliselt on meestel rohkem jõudu ja igasugune tassimine on nende töö (va naiste käekottide tassimine tänaval, eriti veel kui see on miniatuurne gucci-smuutši - see näeb lihtsalt emaselt totter välja ja ilmselge on see, et mees on vahvalt tallaalune sellistes suhetes). Tassin mina siis seda mammutiraskust pahtlikotti ning olen sunnitud tegema pausi, sest mu sõbranna ei leidnud võtmeid üles. Paus oli aga parajalt pikk, et silmata meest rõdul, kes parajasti tobi kimus ja parastavalt naeris minu jõupingutuste üle. Jah ma saan aru, et see näeb totakas välja, kui mingi tibin oiates rammumeest mängib, aga selleasemel et appi tulla vms (mis on ilmselgelt ühelt mehepooliselt palju oodatud) lihtsalt parastada on ka nagu margiselt väikenokulik.

Teiseks selliseks mehevajalikuks hetkeks lähiminevikus oli olukord, kui mul oli sisseehitatud kapp välja lammutada. Päris mehiselt (see sõna selles vanamoodsas tähenduses siis) mürakas kapp oli. Palusin abi ühelt oma sõbralt, kellel on oma tööde-tegemiste kõrvalt vaba ajaga üsna kehvad lood. Ta oli hämmingus, et miks just teda seda tegema palusin, sest teadupärast mu ümber on nii mõnedki teised noormehed, kes seda hea meelega teeksid. Kui ma vastuseks ütlesin, et ta on ainuke potensiaalne appitulija, kes peale seda mu tisse ei looda näha, oli ta lihtsalt vait natuke aega ja seejärel me naersime pisarateni. Halenaljakas tõepoolest või kurb aga tõsi, võtke kuidas tahate. Lugu lõppes sellega, et antud noormees (sealhulgas ka mu viimane lootus "tugevema" soo esindajalt abi saada) ei ilmunud õigel ajal kohale ja siis ei jäänudki muud üle kui haamri ja peitliga seda kapijurakat ise lammutada. Hämmastav tund aega läks - heas mõttes.

Kolmandaks hetkeks oli olukord, kus ma Haapsalusse oma imearmast opeli-junni remontima läksin. Mure oli lihtne ja kahenäoline - käigud ei läinud sisse (eriti just esimene ja teine, mille jupsimine põhjustas mul igal Tallinna suurel ristmikul olukordi, kus oleks tahtnud jala uksest välja panna ja sedasi hoogu lükata või kus ma terve rohelise fooritule ajal minemagi ei saanud) ja teiseks mu summuti oli augulisem kui vanaema kastrul ja logises sama palju kui vahel minu kruvid. Esimesel päeval suutis mu imearmas vennaraas ( sarkasm?) mu käigukasti putitada umbes kolm tundi selle veel enam pekki keerates. Kui ma ütlesin, et mul on käigukasti hoovastiku rist kulunud, vaatas ta mulle otsa nagu ma oleks aineid teinud- poel võimalik et tüdruk selliseid asju teab, veelvähem et ta aru saab, et murekoht just seal on. Ei uskunud ja seetõttu kõik veelenam pekki keeraski. Nüüd ei saa tagurdada. No ok, saab. 1m korraga ja siis läheb käik ise välja ehk mul on manuaalne-manuaal käigukast - kui tahad, et käik sees oleks pead käigukangi ise tugevalt vastavas asendis hoidma.  Mis summutisse puutub, siis auto alla mu lähisugukonnast ükski mees sellel nädalavahetusel ei läinud. Ühel töö ja teisel puumatohmell (tohmell - pohmakas, kus on nii tohm olla, et ei jaga ööd ega mütsi). Mis seal ikka, suund Tallinnapoole ja elu läheb edasi. Jõudsin  Tondi K-Rautas ära käia ja pahtlit osta (ma olen seda sinna seina peaaegu juba 50kg määrinud) ja siis kaugelt vaatan, et oi, tere summuti, nii tore et te jälle ripute (mu auto on vist impo). Õnneks on mul üks tegelinski ühes autoremonditöökojas, kelle juurde ma oma ripakil oleva jamaga sõitma hakkasin. Peterburi tee, sõidan max 40km/h ja KOLAKI KRRR! Kuus korda võite arvata, mis juhtus ja nendest viis ei loe. "Ma võin parkida kõikjal" tuli vilkuma, töökindadad istme alt kätte (mul on neid u 10 paari ja igal pool), autost välja. Muidugi olin ma teejupil, mis hetkel remondis oli ja otseloomulikult oli kell viis. Rahustav märguanne (või ärge laske mind maha märguanne pigem) autojuhtidele, kelle liiklust ma blokeerisin, kahe käega summutist kinni - raks. Alt tuli ära üle meetri roostetanud summutijäänust. Autosse ju sedasi ei mahu. Väänasin pooleks, viskasin pagassi ja sõitsin täistuuridel ja kõrvulukustava mürinaga minema. Kõik naersid, mina naersin kõige kõvemini. Uue summuti keevitas alla mees, kes mitte ainult ei lootnud mu tisse näha vaid arvas, et ma peaks talle ikka naiseks minema. Imetore.

No ja sellise asja peale tekib küsimus, et nagu on siis vaja meest või ei ole?
Naabrimees oli külas. Arutasime elu ja olu. Rääksisin naljatades, et ma võiks varsti elavate kirjast lahkuda küll, et kõik on nagu lihteestlasliku mõtlemise järgi saavutatud - kodu, auto ja kohe ka haridus. Tema ei arvanud nii ja ütles, et ma unustan ühe väga tähtsa asja ära... mul pole ju meest. Anna, kes samal ajal rõõmsalt ringi tatsas pani ulmelise kajaka selle peale teises toas maha ja teatas, et kui see naabripoiss mind vähegi paremini tunneks, siis ta saaks aru, et mul polegi meest vaja.
Nali või mitte nali. Pani mõtlema.
Spermadoonorid, kaisupadjad, dildod ja kõik seesugune meheasendusmaterjal on ju ammuilma leiutatud.
But what about love?

Armastasin ühte noormeest. Pikalt ja palavalt ja raske oli üle saada. Ülesaamist muidugi ei lihtsustanud see, et iga kord kui ma kuskil läheduses olin tuli flirti ja pilke ja kõike seesugust kiimatsemismängu. Mina oma roosade armuprillide läbi vaadates muidugi arvasin, et oi, võib veel asja saada. Mis peale aastaid jändamist välja tuli oli see, et kogu see minuga mängimine oli vaid tema seksuaalse uudishimu rahuldamiseks. Ainuke mõte, mis tal peast läbi käis mind nähes oli, et teda kärutaks küll. Ilus kompliment?

No üldse mis värk nende meestega on?
Kõik nad on nii erinevad ja samas nii sarnased, et sa tead juba ammu ette ära, mis sealt kõike oodata on.

Mehed on läbinähtavad. Uskuge mind, et pole raske matemaatika mehe soovist aru sada, kui ta sulle külla tuleb kahe pudeli imehea veiniga ja AUTOGA.
Või kui kaks noormeest vaidlevad kumb saab tüdruku koju saata. Kusjuures väga head sõbrad. Ja kui üks siis lõpuks võidab, käib juba peale viite sammu küsimus ära, et kas sa minu juurde ei tahaks tulla.
Selline tore lause "et mu võtmed on vist kadunud, kas ma võin sinu juurde tulla" pole just ka eriti usutav.
Kallid mehed, kui te tahate tüdrukuga magada, siis just fucking ask! Nad saavad niikuinii asjast aru ja korvi saate te ka niikuinii. On vaja siis nii palju vaeva näha.

Samas kõik muu, mis ei puuduta seksi ei ole nagu väga läbi nähtav tihti. Need on meeste puhul need ehtsad tunded. Ehk suurem pea ei ole nii läbinähtav kui väiksem pea.
Ma ei tea, kas mina olen loll või jaa, aga raske on aru saada, kas ollakse lihtsalt sõbralik või on seal taga siiski sügavamad tunded, mida ei juleta lauale laduda.
Minus tekitab see lillede saamine näiteks suurt segadust. Lilli tuleb siit ja sealt - aga kas komplimendina või sildiga "ma tahan sind igaveseks endale". Vat sellel asjal mina vahet ei tee. Mul on siuke karvane tunne et mõned saadud lilled on siiski olnud väikse allmärkusega. Või noh, mulle tehti see tegelikult väga "huvitavalt" selgeks. Noormees, kes mulle igal meie kohtumisel lilli tõi ja neid ka niisama muidu saatis AGA kes kunagi mitte ühtegi sõna oma tunnetest ei rääkinud, "pani mulle demostratiivselt ära". Ehk me kohtusime kogemata. Minu küsimuse peale, et miks ta enam minuga ühendust pole võtnud, teatas ta, et tal on omad põhjused, keeras otsa ringi, krabas ühelt näkilt tagumikust ja siis nad lahkusid. Koos. Ilmselge. Aga no on raske ütelda "ou kuule, sa vist nagu meeldid mulle". Ilmselgelt on. Ja nüüd ma siis mõtlen, et nojah. Ma ei oska vist kunagi lilledest midagi valja lugeda õigesti.

Või ollakse sinuga nii sõbralik ja tore ja mõistev ja siis keset ei midagit tühja koha peal muututakse niii armukadedaks. Armukadedus on märk sellest et ei olda ükskõikne (kas ainult minu loll loogika?). Ja siis ma suudan juba mõtelda, et oioi, seal on mingi teema. Kaks hetke möödub ja mees on külm nagu kala. Ja kolm hetke möödub ja mees on veel armukadedam. Ise ei taha ja teistele ei anna või lihtsalt idioot?

Ehtsad tunded on keerulised ka olukorras kus sinuga ei soovita olla intiimne. Hoidutakse igasugusest "suurte inimese asjast" ja siis öeldakse, et ei taheta asja ära rikkuda. Ma ei räägi siinjuures sõprusest vaid ikka sellest, et sa oled nagu kellegagi KOOS ja siis sulle teatatakse, et no sex. No ja siis saa aru, kas tahetakse oodata abieluni, et suhe oleks pühalik või lihtsalt on sinu iseloom nii tore ja vahva, et püksi pole vaja ronidagi.

Või mis tunded või sugutung on mehel kes helistab sulle vähemalt korra nädalas vaatamata sellele, et sa ei ole AASTA jooksul ta ühelegi kõnele vastanud. Sinnajuurde käib muidugi ka ohtralt sõnumeid sisuga: mis sa teed, kus sa oled jms. Sealjuures on noormehel oma tüdruk "keda ta nii palavalt armastab". Vähemalt on ta feissbuuk sellist roosa armastuse mannat täis, et oksenda vikerkaari. Ja siis ta muudkui otsib kontakti. No ja siis ma kogemata üks öö keset unesegadust võtsin ta kõne vastu. No kui juba vastasin, siis oli ka muidugi huvi, et miks mind aasta otsa tüütatud oli. Vasus, et ma ei arvanud, et sa vastu võtad ja tegelikult mul praegu ei olegi sulle midagi ütelda, ei loonud asjas suuremat selgust. Ma saan aru, et ma provotseerisin teda ühel õhtul päris korralikult igasuguse flirdiga, aga kuidas sa aasta jooksul aru ei saa, et tüdruk ei ole huvitatud? Või isegi kui oledki väääga sihikindel ja allaandmatu, siis on ikka kentsakas, kui ise ka ei teata, mille poole püüeldakse.

Üleüldse on meestel nalajakd käitumismaneerid. Kasvõi seesamune fakt, et kui leiadki sellise nö alfa-isase, siis võid kindel olla, et ta muutub paari nädalaga siukseks pehmoks, et roosa teletups tunduks ka mehelikum.
Alguses on ikka selline, et vaatad kergelt alt üles, kuid kui mees juba nädala pärast iga oma tegutsemise eel küsib, et kas see on okei või küsimuse puhul, kas sa oma tee sisse suhkurt ka tahad, tuleb vastuseks: "Kaks teelusikatäit, aga sa ei pea tooma, kui sa ei taha, ma peakski teed hakkama suhkruvabalt jooma" on ikka asi hapu küll. Sinnajuurde käib muidugi põlve silitamine igal võimalikul momendil või lihtsalt juba see pilves-pehme-tupsununnu nägu. Õudne.

Üks tore asi veel tänapäeva meeste puhul - nad ei oska mitte kui midagi teha! Ei tea nad autodest (ja kui teavadki, siis see on ka ainuke asi, millest nad üldse midagi teavad), ei tea nad ehitamisest, ei tea poliitikast ega sellest kuidas internetist midagi tellida. Ok, on erandeid...aga need ka kinnitavad reeglit.

Meestega või meesteta. No ei saa ilma nendeta, aga samas on tunne, et nendega ei saa ka.
Ära püüa olla suur mees, vaid ole mees ja kogu suguelu võlu on niikuinii peidus naises, mehe osaks on ainult m***i mängida.

Midnight

 ...
Öö on miskipärast see parim aeg kirjutamiseks. Siis on aega ja ehk ka selline melanhoolne meeleolu...või lihtsalt üksi unetult voodis lebades tulevad diibid mõtted.
...
Täna mõtlesin ma pikalt selle üle, et ma peaks enda eest rohkem hoolitsema hakkama. Järjestikused magamata ööd, närvipinge, ebakorrapärane toitumine...no kergelt välja kasvanud juuksevärvist ma parem ei hakka rääkimagi.... Ei, ma ei tunne ennast halvasti või koledana, lihtsalt kogu selle sigina-sagina sees olen ma ise ennast ära unustanud. Tean tüdrukut, kes oma käele tatoveeris "Don't forget to

love yourself". Esmalt tundus see mulle kui klišee ja natukese totter, kuid kui ma nüüd järele mõtlen, siis kui palju me ikka meeles seda peame, et ennast tuleb ka armastada ja enda eest hoolt kanda.
Mul on kohe eriti vahva iseloom selles suhtes. Kui keegi palub, siis ikka teen. Keegi vajab, siis ma jälle jooksen. Ja nii ma siis õmblengi kaks ööd kella neljani mingeid põllesid või sõidan kellelegi süüa tööle viima. Ma ei arva, et selliseid asju ei võiks teha...olen ju isegi õnnejoovastuses, kui keegi mulle lambist mikrolaine-ahju toob...kuid kogu selle teistele tegemise juures ei tohi unustada ühte olulist tegelast - ennast. Mina unustan...tihti...ja see on üsnagi julm, kui keegi kasutab ära ja sa ise oled unustanud enda eest seista või ennast või oma aega mõttetult ohverdanud. Samas, mida päev edasi, seda isekam ma olen. Lihtsalt liiga palju vastu pükse vast saanud... Samas oma kallitele teeks ma siiani kõike, mida oskan.
Ma olen iseseisev, üsnagi karmi ütlemisega, otsekohene ja kohati isegi julm ja õel. Ja on teatud inimesed, kellest mu "jõud" üle no vapsjee ei käi. Ja ma tunnen annast niii saamatuna selliste inimeste kõrval, kuigi samas ma tean ju väga hästi, milleks ma suuteline olen ja kui pädev ja osav ma mingis asjas olen. Ja siis tulevad siuksed "mina ja maailm" tegelased, kes ei jaga ööd ega mütsi ja tuimalt pistavad su kuskile "kasti" ja tekitavad tunde, et sa oled loll. Lihtsalt täiesti loll. Ega sellisel juhul ei saagi muud midagi teha kui ots ringi ja aidaa, sest sellisele inimesele ei tee sa puust ja punaseks, teatrit tehes või kaikaga pekstes selgeks, et on olemas ka muid variante, võimalusi, arvamusi kui nende enda oma... Kahju lausa nendest väiklastest, hälvetega ja suuurte kompleksidega inimestest.

No jälle tuli diip, I know. See oli lihtsalt see, mis oli südamel.
No muust siis ka.

On koolivaheaeg, suvi põlvini. Iga nädalavahetus olen kuskil põllapääl puhkamas, nädala sees õpin ühe imearmsa kosmeetiku käeall LPG massaaži ja muud teemat. Vististi saan oma salongitoa. Remondiplaanid küpsevad vaikselt. Autol on homme õlivahetus ja muidu pole rooste kätte veel ära surnud. Naabrimees on niisama tore. Helina võttis kassi, ma vist võtan ka. Ma hakkan vana kraami restaureerima. Eee, külmkapp koliseb ikka veel. And last but not least parim ulmekomöödia on Knight and Day.

woopwoop,
M

F hell ja maivõi!

Ma hoian ennast täiega tagasi, et mitte kõike lihtsalt sajaga kõige mustematesse aukudesse saata.
Mul on kõrini ja viljandi. Lihtsalt fakk, mai suuda enam kakelda nende asjadega ja ma ei suuda enam ennast kokku võtta.
Ma teen iga päev nii palju kui ma jaksan. Magan 4h ja teen jälle. Magan 5h ja jälle. Ja ma ei jõua oma asjadega ühele poole, sest ma lihtsalt ei suuda oma aega produktiivselt ära kasutada.
Ja siis olen nagu elav surnu. Vaevu suudan ennast näpistades ja kuklalt juukseid peast kitkudes üleval hoida terve päeva...ja siis tuleb öö. Ja und ei ole. Ja tahaks teha kõike muud peale magamise ja õppimise.
Ja siis tuleb hommik ja tuleb masendus.

Miks see lugu?
Sest ma tunnen nii. Kõik on sassis.
NATUURA!

M

Vaikus muusikas.

Tahaks nutta ja samas ei tahaks ka.
Kahtlane on olla ja samas on hea.
Kõik on segamini ja samas on ilus.

Teate küll seda tunnet, kus samas on kõik hästi, aga miskit nagu torgib ja ei leia asu.
Pean vist tunnistama, et ma olen lõpuks ära väsinud ja no ikka toredalt on kopp ees. Samas ei pane üldse imestama, et ma sellisesse punkti olen jõudnud. Kaks kooli ja töö ei ole naljategu ja muudkui peab ju ringi lippama. Ma lihtsalt enam ei jaksa sedasi hullu panna. Läheks siis kõik libedalt, aga ei... Kool, kus käin, tehakse kutsekaks ja arvatavasti peab kooli vahetama hakkama. Teine kool kus käin on ikka väga totakas-veidrate süsteemidega. Töö, mida ma teen on paras pain in the ass, sest mulle helistatakse vahel isegi südaööl teatega, et KOHE on vaja uuesti mingeid lennuliste teha jms.

Aga teate, ma tegelikult olen sellest üle, sest ma olen alati hakkama saanud ja saan see kord ka. Need materiaalsed kooli-töö asjad on tegelikult mitte üldse nii tõsiselt võetavad kui esmapilgul tundub. Ja kui jätakski ühe kooli pooleli või võtaks akadeemilise? Keda see peale minu mõjutab? Õige, mitte kui kedagi. Ja kui mina ise enam ei jaksa, siis ma ju teen endale head ja siis ongi ju see ok.
Aga ma ei taha pooleli jätta, sest mulle meeldib endale tõestada, et yes I can!
Kõik laheneb niikuinii. Nende asjade pärast põdemine on lihtsalt mõttetu tegelikkuses. Iga asi tuleb lõpuks ikkagi täpselt siis kui vaja.

Hoopis teine lugu on nende mittemateriaalsete südameasjadega.
Igatsusest selle järgi, et keegi kõrval oleks teen ma lollusi. Lasen latti madalamale. Lepin asjadega, mis mulle tegelikult vastumeelsed on. Mõtlen peas inimesi ilusamaks, kui nad tegelikult on. Lasen endale ligi, kuigi ei taha jne
Ja siis saan kaineks. Mitte alkoholist, aga sellest lollusest.
Ja siis on nukker, et ma endast tükikesi olen ära andnud ja endale haiget teinud, kuigi ma ju tegelikkuses teadsin, et ega see midagi head ei too. Ja siis on kass. Kohe päris mitu kassi.

Ma kohtasin noormeest, kes mitte ei pannud mu südant kiiremini põksuma, aga näitas kvaliteeti, mis võib olla suhtlemises. Viisakus, siirus, lõputu ausus, lugupidamine, hoolimine ja sügav soov teisest aru saada ja mis peamine - ta võtab kõike nii nagu on. Ma pole sekundiksi põdema millegi pärast ja tundnud et ta midagi minult ootaks - see on nii vabastav ja soe. Sellised inimesed on aarded.
Imelised aarded.
Ja sellised inimesed panevad mõistma, et seal siiski on see "prints valgel hobusel". Mõttetu on ennast tükikestena kinkida nendele, kelle oma tegelikult olla ei taha.

Ma tõusen ja säran.
Armun ja armastan.
Töötan ja võidan.
Sest ma suudan.

Teie M

Kevad vä?

Plirts-plärts, käes on Märts. NOT.
Tegelikult on sellest külmast tuulest juba kopp ammuilma ees ja tõesõna ei viitsi enam uisutada. Tahaks juba kõik oma ilusad papud-plätud jalga panna, lehviva kleidi selga tõmmata ja hõljuda mööda päikselisi tänavaid.
Kus sa sellega. Kevade lõhna on vaid poole ninasõõrmega tunda... oh! There is one thing! Sõita ei näe. ÜLDSE! Iga kord kui foori juurde satud siis palvetad peas: please be green, please be green...

Vahepeal on palju muutunud. Ülla ülla. Koguaeg ju muutub midagi.
Uus töö, uus väljakutse.
Lennusaatja on tegelikult päris tore olla, sest üldsiselt need inimesed, kes puhkusereisile lähevad on üsna heatujulised ja toredad. Kõigil on selline kergelt peata kana olek, aga selle annab andeks. Ainukene asi on see vene keel. Sellega annab ikka askeldada, aga YES I CAN!

Auto on mul tubli laps olnud. Bensu võtab vähe ja annab sellegi andeks, et ta ülepeakaela porine on. Pole üldse minu süü. Lisaks sellele saab ikka päris palju nalja selle auto ümber. No pole mitte üks kord olnud, kui keegi foori taga kõrvale tõmbab ja joonele paneb. Vahtijaid on ka rohkem, kui kooli aula jagu.

Anyhow. Tegelikult on kõik tip-top. Homme mängin pühadejänest ja üleüldse on elu lill.

M

Feelin' good.

'
Head ööd, neegrinäod, pudulojused, piffensid ja muud loomad!

M.

Once upon a time.

The secret of happiness is freedom. The secret of freedom is courage.

Julgus olla erinev. Julgus ise endale peeglist otsa vaadata. Mitte korraks, vaid kaua ja pikalt ja nii, et hirmus ei hakka. Kui saad endaga hakkama, siis saad ka kõige muuga. 

Mul oli täna hea päev. Cosy. Sweet. Succsessful.

M

My racing heart.

What I want to say is, beautiful things happen to us if we are open-minded and open to new experiences. Our choice is to make them miserable or make good memories out of them. These kind of moments are even more perfect if you are fully honest with yourself, with your lovedones and with all the people around you. M.V.

Mu puhkus saab kohe läbi. Nädalake kampsunis diivanil mõnulemist, kust ei puudunud tasside viisi kohvi ja teed, mitu pokaali head veini ja tohutult palju maitsvaid hõrgutisi. Kaalule ei julgegi astuda vist. 
Sellesse nädalasse mahtus tegelikult väga palju. Sügavaid mõtteid. Käest kinni mööda tänavat itsitades jooksmist. Tantsu ja tralli. Spidomeetri taas ellu ärkamist ja ropus koguses Haapsalu draamat - nagu ikka. Naljakas on see, et ma ei ole enam osa draamast, aga see on siiani kõikjal mu ümber. Kokku-lahku, kes kellele sisse küttis ("Mu mees taob nkn kõik luugid kinni!"), kes keda pettis, kes kellega magas, kes kelle juures lõpetas, kes kellega niisama miilustas, kelle 15a rase õde tuli kättpidi kellele kallale, kellele meeldib mu pinginaabri ex-boyfriend, kes flirdib oma joomatsükliga...Tallinnas ei juhtu ka nii palju ulmelisi asju, kui Haapsalus. Ja siin peetakse seda kõike normaalseks. 
Aga ma armastan oma kodulinna ja kõiki neid napakaid (eiei, on erandeid) kaasa-arvatult. See on mu kodu, mu soe pesa ja mu kaaslinlased. 

Istusin Rikaga Lemonis. Meil oli "ühe-õlle-õhtu" - seega olles hullu möllu sees täiesti kained ja viisakad me lihtsalt vaatasime enda ümber toimuvat. Need lapsed, kes alles koolivetsudes rate pilte tegid, mängisid koridoris lätsu ja olid niisama tüütud kilkajad, lammutasid nüüd pitsidest viina juua. Tuimalt. Lisaks nendele "lastele" oli päris palju vanemaid inimesi. Emad-isad, kes ei oska oma tühjaks lennanud pesas midagi ette võtta või pole suutnudki oma pesa kunagi punuda. Ja see kõik tundus nii veider. Haapsalus ongi nii. 
Verivärskelt 18 saanud noored, keda ei suuda veel tõsiselt võtta ja vanakesed, kes on tõsiselt võtmiseks peast kentsakalt liiga noored.Vahepealne vanus on oma tee leidnud Tallinnas, Tartus või kes teab veel kus.  Ja siis sa oled...ja vahid. Ja tunned ennast vanana, olles ise alles 20. Elu iroonia. 

See sama asi võib olla ka üks põhjustest, miks ma 20ne aastaselt tahaks lihtsalt olla ja pesa punuda. Olla stabiilne, armastav, kodu eest hoolitsev, hea, truu ja aus kaaslane. Endalgi napakas oma mõtteid kuulata. Mõtteid soojast kodust, kellestki, kes ukse peale vastu tuleb ja kellestki, kes iga õhtu kaissu võtab. Ei, mul ei ole "saamata-ja-söömata-aga-pole-joomata" olukord, mul on siiras tahe olla kellelegi truu ja hea kaaslane. Kedagi austada ja armastada.
Ma tunnen ennast vanana.
Ja see on päris hirmus. 
...

Uus tass sooja teed...
Hingan sisse.
Hingan välja.
Hea on olla.

M